Navigate / search

Janosh’i artikkel “2012 – Suur peegel”

No nii – olemegi jõudnud maagilisse 2012. aastasse! Nüüd kõik algab ja me võime tõsta üles ankru, võtmaks kurssi meie lõppeesmärgile. Uued Meistrid – astuge ette! Atlantise ajad sünnivad taas. Meie Maa läheb viiendasse dimensiooni. Nüüd saab selgeks, mida kuulutasid maiad, ja kuivõrd võis Nostradamus heita pilku tulevikku. Me oleme valmis tõeks, me tahame saada vastuseid! On saabunud hetk, mida me oleme pikisilmi oodanud! Ajalugu on juba uuritud ja kirjeldatud detailides ning täiendatud meie esivanemate filosoofiliste nägemustega. Veel huvitavamaks ja köitvamaks me seda teha ei saa. Kuid ei! Meil on puudu viimane pusletükk, rosin jutustuses inimkonna ajaloost. On 2012 millegi uue algus? Või siis sulgub meie ees eesriie? … Peame me selleks valmistuma?… Või oleme juba hiljaks jäänud?

Juba palju aastaid kirjutan ma 2012. aastast. See ei huvita mind mitte niivõrd sellepärast, mis meid ees ootab, vaid rohkem sellepärast, kuidas me selle üle elame. Maiad nimetasid aastat 2012 Aegade Lõpuks – ettekuulutus, mida me oleme erinevalt interpreteerinud… Võtke näiteks internet, ja te sattute raskustesse lihtsas olukorras. Optimistid kuulutavad uue evolutsiooniprotsessi Algust, kui samas räägivad pessimistid kataklüsmidest ja katastroofidest looduses. Teadus aga ei suuda anda selgeid vastuseid ja meil tuleb kuulata omaenda intuitsiooni. Keda või mida uskuda? Mille poolt olla?

JÄLLE OLEN MA SKEPSISEGA OPTIMIST

Minult küsitakse tihti, missugune saatus inimkonda ees ootab. Selge see, sa ei saa kirjutada 2012. aastast, kui  sääraste kogemustega kokku puutunud ei ole. Ja sääraste küsimuste hulk üha kasvab. Ma ei imesta. Meie, inimesed, oleme üsna uudishimulikud olevused ja esitame küsimusi kõige kohta. Kui ma selles olukorras pean mängima „vaimse õpetaja” rolli, siis ma teen seda, kuid teadke: mul pole sellest kuigi palju rääkida. Minu arvamus meie tulevikust ei lange kokku sel teemal kirjutatud toredate teooriatega. Ma ei usu ilmutusi, mis kingivad meile kõik vastused, ma ei usu ka sellesse, et Madalmaad jäävad lähemal ajal vee alla. Ma olen skepsisega optimist. Ja mu arvamus tugineb sellele, mida ma tunnen ja näen.

Kui ma vaatan enese ümber, siis näen, et inimkonda seovad hirmu ja lootuse tunded. See on surnud ring kahest emotsioonist, mis nuumavad ja toetavad elu teineteises: hirm tundmatu ees ja lootus vana paranemisele. Nõnda elame me sellega, mis on meist väljaspool ega valda oma reaalsust. See omakorda loob teatud abituse tunde, mida me üksinda ei suuda muuta. Pealegi on ohvri rolli palju mugavam mängida, sel juhul ei pea me ju kandma vastutust oma elu eest. Šabloonid, millega oleme harjunud ja mis selle rolliga kaasnevad, põhinevad toetuse ja kinnituse otsimisel oma ümbruskonnast. Me tahame  nii väga teada, et teised puutuvad kokku sellesama asjaga. Nii on meil kergem mõista, mis toimub me endaga.

„Meie”-tunne on minu meelest see, mida otsib igaüks meist. Eriti hästi „mängisid” selle peal minevikus religioonid, kui koondasid inimkonna „ühe katuse alla”. Kuid alati oli sel ka hind –  oma elu tuli Jumala kätesse anda. Lootus väljendus siis palvetes, aga meie pattude ja vigade abil hoiti ülal hirmu. See on pitser, mida kannavad meie elud siiamaani ja millega tänaseni maadleme. Ühest küljest tahame vabadust, kuid teisest küljest võtab meil hinge kinni see, et meil pole sealjuures enam kellelegi toetuda. Ohvri rolli ei saa me enam mängida, kuigi oleme sellega nii harjunud.

OODATA  LIIDRIT  VÕI  VABASTAJAT

Kui ma teilt küsin, kas peate end ohvriks ja tunnete nii, siis te arvatavasti ütlete, et ei. Meil assotsieerub see kohe „nõrk olemise” tundega. Ja see pole üldse see, kuidas me end ette kujutame. Kuid pole vaja eksida. See tunne asub palju sügavamal, kui me teadvustame. Tihti me isegi ei märka, millest mõtleme, või et käitume jõuetusetundest. See on omandatud mõtlemisšabloon, mille juured on väga sügaval ajusoppides. See on ohvri omadus,  mis kujutab endast abipalvet, viibides seejuures ootuse seisundis. See on roll, mida me oleme mänginud kogu meie ajaloo vältel (iseäranis kriisiaegadel), oodates liidrit või vabastajat, kes meid siis ära päästab. Või siis ootame võimalust või situatsiooni, mis meid edasi viib. Kuid see peab olema miski, mis tuleb oma rada pidi mingi isiksuse või märgi näol.

Mis märk see võiks küll praegu olla? Kes see on, kes avab meile tõe 2012. a. kohta? Minu tunnetus ütleb mulle, et jälle takerdume me hirmu ja lootuse tunnetesse. Keegi vähem, keegi rohkem, kuid igaühele, kes ikka veel otsib või ikka veel kellegi järel käib, on see omane. Nii ma siis mõtisklen, mis sõnum tuleb 2012. a. kohta. Kui  maailma ellujäämine on pandud kaardile, siis tuleb maiade ettekuulutusi võtta erakordselt tõsiselt! Isegi üleloomulik ime ei suuda eluvõõrastest ootustest jagu saada. Me oleme juba paljuga harjunud, ja ma küsin endalt, mis see küll on, mis meid veel võiks üllatada? Mis siis, kui see vastand saab tõeks? Mis siis, kui see ilmneb hiljem, peale seda, kui mitte midagi ei juhtu? Mida me siis ootame kogu selle aja? Uskusime me tõesti illusiooni… sellesse, mida pole? Vastuseid mul ei ole. Kuid enne uut aastat leidsin ma „jälje”.

ME EI OLE NEED, KEDA ENDIST KUJUTAME

Viimased seitse aastat olen ma palju reisinud, palju näinud ja kohtunud inimestega Hollandis ja välismaal. Mul on olnud huvitavaid vestlusi õpetlastega, uurijatega, terapeutide, vaimsete liidrite ja šamaanidega. Ma kogusin inimeste arvamusi kui informatsiooni, mida nad minuga jagasid. Vajaliku lugupidamisega, kuid enamasti ma seda ei kasutanud, sest see ei langenud kokku minu vaadete süsteemiga. Kuid ma leidsin ometi palju ja olen nüüd avastanud, milleks see mulle vajalik oli. Neil aastatel olen ma konsulteerinud ka paljusid inimesi nii Hollandis kui välismaal. Olen väga palju näinud, tunnetanud, tundnud. Ja erinevatest informatsiooni-vooludest on nüüd saanud minus üks ühtne essents… võimalik ka, et koguni minu 2012. a. kvintessents.

Just individuaalkonsultatsioonide ajal avastasin ma võtmeküsimuse, mis erutab igaüht. Muidugi mängivad siin oma rolli päritolu, uskumused, elukogemus ja püüdlused. Igal inimesel on need erinevad. Kuid oli punane niit, mis kõiki inimesi ühendas. Sedasama näen ma küsimustes, mis mulle esitatakse kõikidel mu seminaridel. Ei mängi mingit rolli, on inimene edukas või alles otsib oma teed, kõik toimub ühtviisi. Reeglina ma oma  individuaalkonsultatsioonidest ei räägi, kuid nüüd tahan teiega seda jagada, sest see on väga äratuntav. See on see, mida me kõik otsime, ja see on – solidaarsus.

Kui vaatame kõrgemast perspektiivist,  siis on meie hing armastus. See on võime armastada igaüht, olenemata isiksuslikest omadustest. Kuid selles maailmas ei tunne hing end kodus. Kui saame täiskasvanuks, surub meie ego meie hinge pikkamööda maha, aga ego põhineb kartustel, kahtlustel, ebakindlusel, kurbusel, kadedusel jms. Eriti suureks vaenlaseks saab hirm, ja võõrad vaated väljastpoolt kutsuvad selle esile. Et end selle eest kaitsta, mõtlesime välja käitumismudeli, mis ei vasta sellele, mille poole me tegelikult püüdleme. Iga inimene kannab maski, mis jätab hinge ilma vabadusest rollis, mis reaalsusele ei vasta. Me pole need, kellena me end „välja käime”. Sel ajal sõdib hing välja oma tee. Ta keeldub olemast luku taga ja see tõukab inimesi otsima kinnitusi. Igaüks meist tahaks omandada Meie-tunnet, isegi kui sealjuures on vaja läbi käia hirmu ja lootuse tee. Lühidalt öeldes, me otsime ühtsust ja see on see, kui hing võib olla tema ise.

SA JÄTAD NÜÜD HÜVASTI

Ma teadvustan väga hästi, et ma ei ütle teile midagi uut, kuid see on just see, mis praegu toimub. Alateadlikult tunnetame me teed ühtsusele kui midagi, mis saab nähtavaks. See on nagu aeglane liikumine läbi meie veenide, midagi erutava soovi taolist, justnagu näitaks meie  hing, et aeg on küps, et liikuda ja tunda. Ma sain kinnituse möödunud kuul, kui vaatasin läbi möödunud aasta, nagu me kõik detsembris teeme. Sa viid midagi täide, teed midagi ära ja vaatad siis tagasi, mida oled kogenud. Tavaline asi. Kuid seekord oli kõik teisiti. Mulle näis, et läksin mõttes oma noorusesse ja isegi veel kaugemale. Ma nägin end noorukina hetkel, kui tegin tähtsa valiku oma elus. Teatud perioodil ilmusid isegi emotsioonid, mis osundasid ähmastele mälestustele eelmistest eludest. Kogu mu inkarnatsiooniprotsess lühikeste välgatustena… „ Miski pole minuga korras?” mõtlesin. „See tundub nagu mingi hüvastijätt. Ma ei sure ju ometi, ega ju?”

Ma ei peatanud seda voolu. Säilitasin tunnetuse ja lubasin kõikidel emotsioonidel olla. Ajuti  muutusin rahutuks. Tundsin end nii, nagu oleks kontakt reaalsusega kadunud. Hakkasin muretsema asjade pärast, mis mind harilikult ei puudutanudki ja võisin näha vanu hirme, need  ujusid välja ja kadusid siis. Samas keerles mõte 2012. aastast mu peas edasi. Mis seos see oli? Miski näis ebaõigena.

Mu nägemustes andis Saie (Janoshi vaimne juht. Tõlk.) mulle vastuse: „Sa jätad hüvasti. Enne uue faasi algust heidab su Hing viimast korda pilgu eludele, mille oled läbi elanud.” Mis uus faas veel!? Järgmine aasta saab olema ju lõppjaam? Saie puhkes naerma, nagu ta seda tihti teeb, kui ma tema seletusega rahul ei ole. „Jaa, vana inimkonna lõpp-punkt,” jätkas ta. „Te mõtlete, et saabub teatud kriis. Kuid peale 2012. aastat kõik just algabki. Siis saab stardi vabanemisprotsess. Sajandeid olite te suletud omamoodi maatriksisse, mille olite ise loonud. See on, nagu oleksite end ise luku taha pannud. Religioonid andsid oma panuse, seletades kõike toimuvat Jumala tahtega. Nii tekkis allumise energia, milles te kaotasite oma tõelise väe. Nüüd on aeg hakata uuesti valdama oma väge. 2012. a. on lõpetamise ja vabanemise aasta. See tähendab ka, et karma kaob. Ainus, mis veel tähtsust omab, on põhjus ja tagajärg. Igal valikul, mille te teete, on omad tagajärjed, ja ka see on võimalusel korrigeeritav. See on see, mida teie hing on oodanud sajandeid!”

2012 – SUUR PEEGEL

Mõnikord on Saie üsna otsekohene, aga teatud juhtudel on teda peaaegu võimatu mõista. Siis on  tema vastus ainult pooleldi mõistetav. Ühest küljest võisin ma tunnetada, mida ta silmas peab, kuid minusse jäi siiski killuke uudishimu. Tahtsin väga teada, mida nimelt see vabanemine endast kujutab. On see midagi isiklikku või pigem see, mida me saame tundma kõik koos? Kuid kõige suurem küsimus: oskame ja suudame me oma vabadusega ringi käia? Oleme me valmis võtma endale vastutust? Oleme me valmis täielikult jätma oma ohvri rolli ja mõistma, et miski ei toimu meiega lihtsalt niisama, vaid me ise oleme endale selle määranud? Ajal, kui ma selle üle aru pean, teadvustan, et üks on kindel: tagasiteed enam ei ole. Vana on juba läinud, ja on see, millega meie Hing nüüd hüvasti jätab. Suudame me 2012. aastal luua ühtsuse, ma ei tea. Mina toetan seda, kuid kui ma enda ümber vaatan, küsin endalt küll, kas me tegeleme sellega piisavalt. Me oleme sageli nende moodi, kes istuvad ja ootavad imet või mingit märki. Mida kauem see kestab, seda suuremasse segadusse maailm justkui viib. Agressiivsus kasvab ja näib, et üha rohkem on inimesi, kes kaotavad end draamas, religioonis…, aga ka vaimsuses.

Ups! Torkasin ma nüüd sellega hella kohta? Ma võin teiega vaid aus olla. Kui ma selle tööga algust tegin, juhtis Saie mu tähelepanu asjaolule, et sageli on vaimsusel tendents saada uueks religiooniks. Ma ei ole seda kunagi täielikult mõistnud, kuid nüüd mõistan. „Tuuseldame” selles vaimsuses ringi…Nii palju informatsiooni, et oleme sunnitud selle jaoks lausa uued „mahutid” looma. Irooniline, kas pole? Liikumine, mis propageerib ühtsusteadvust, on nüüd äkki paisunud eraldatuseks? Kui me jätkame vastuste otsimist, saame tõepoolest tulemused sellele otsimisele – kui resultaadi. Ma ootan, et sel aastal tekib informatsiooni üledoseerimine 2012. a. kohta – riskiga, et eemaldume üha tõelisest tuumast. See on see, miks ma jagan teiega oma arvamust ja võib-olla suudan teid innustada laskma lahti igavene vastuste otsimine. Kui te küsite minult, siis 2012. a. on selle peegeldus, kes me oleme. Me seisame näoga suure peegli poole, mis näitab meile, kuidas funktsioneerib maailm täna. See on duaalsuse ja eraldatuse maailm. See, mis on vastupidine meie tõelistele soovidele. Ma pole arst ega guru, kuid räägin veendumusega: 2012. a. ei juhtu midagi, kui sa ise midagi ette ei võta!

POLE MIDAGI, MIDA MEIL OLEKS VAJA OODATA

Nii on. Janosh on nüüd teinud oma avalduse! Kuid ikkagi – ma olen väga tõsine, kui ütlen, et oodata pole meil midagi. Kõik on energia – see on ainus asi, mis selgeks saab. Kui me kõik koos transleerime mõtet, et maailm hukkub, siis me saame sellele kinnituse. Me jääme ohvriteks hirmu ja lootuse ringis. Samas ei usu ma, et saame istuda käed rüpes, oodates uut liidrit või prohvetit, kes kingib meile rahu maa peal. Kõik, mis juhtub, juhtub sellepärast, et me ise loome selle.

Mul ei ole enam vaja rääkida sagedustest, loomisest, külgetõmbejõu seadusest jms. Sellest on kirjutatud juba ülearugi. Enam ei ole juttu sellest, kes tuli toime või ei tulnud toime oma missiooniga. Meie sihiks peab saama see, et me saavutame edu üheskoos. Selles on kasvu kiirenemise jõud. Võta maha oma maskid ja anna oma hingele tagasi vabadus. Saagu su haavatavus uueks jõuks, et mõista: kõik me püüdleme ühe ja sama poole. Kui me oleme ausad, ilma et mõistaksime hukka ennast või teisi, siis suudame innustada ja inspireerida üksteist ja olla õnnelikud tingimusteta armastuse ringis. Imeline  mõte, on ju? Saab see reaalsuseks, sõltub tõeliselt sinust ja minust. Tõuse passiivsuse piiride kohale, tegutse ja luba kirel ja rõõmul määrata 2012. a. algus.

SINU PÄEVA ALGUS

Nõnda jõuan ma nüüd kokkuvõtte juurde, milles jagan teiega oma viimast informatsiooni. Mulle on selgeks saanud, kui tähtis on päeva algus. Nii, kuidas sa teda alustad, nii see kulgeb. Esimestel minutitel määrad sa, millist energiat ligi tõmbad. Ja see on tsükkel, millesse sa ärgates stardid. Mõtted ja emotsioonid voodist tõusmisel määravad tervenisti ära kogu päeva energia. Kui vaadata laiemast perspektiivist, siis 2012. aasta kaksteist kuud vastavad „ärkamise” energiale.  Mida sa sel aastal mõtled, tunned ja ette võtad, avaldab mõju sinu ülejäänud elule.

Iga päeva esimesele kaheteistkümnele minutile on kerge mõju avaldada, seepärast tee start sealt. Sa võid alustada homsest päevast. Kui ärkad, mine vannituppa, vaata peeglisse ja naerata endale. Tervita end heade soovidega selleks uueks päevaks. Lausu mingid positiivsed kinnitused ja ärata endas üles huumor. Isegi kui keelitad end väga tõsiselt, et  sul on vaja nüüd teha seda ja toda ja tunned end sealjuures täieliku lollina, lihtsalt naerata selle peale! Huumor on parim vahend, et startida uude päeva.

Kõlab väga lihtsalt, kuid ka luua pole seda raske. Tihti teeme sellest asjast midagi keerulist, kuid samas pole energia midagi muud kui läkitus ja vastuvõtt. Lase lahti oma mõtted 2012. aastast, seal pole mitte midagi, mida oleks vaja oodata. Pole vaja langeda sõltuvusse sellest aastast, kuid on vaja, et jälgiksid tähelepanelikult oma mõtteid, tundeid ja tegusid. Luba avaneda oma hingel ning oma südamel vabalt rääkida, ja siis on sulle edu garanteeritud. Ja sa võid näha, kes sa oled – oma isiklikust unikaalsusest lähtudes. Loo, innustu ja pea meeles: 2012. aastal ei ole mingit tähendust, kui sa just ise talle mingit tähendust ei anna!

Ma soovin sulle ja igaühele su lähemas ümbruses fantastilist ärkamist 2012. aastal!

Südamest südamesse,

Janosh

Tõlkinud – Mirjam Veski

Comments

Swetlana Fisenko
Reply

спасибо. очень вдохновляет,аж в ушах зашумело.

Leave a Reply to Swetlana FisenkoCancel reply

name*

email* (not published)

website