Navigate / search

Janosh’i artikkel “Tundlikkus”

Mõned päevad tagasi kohtasin lennujaamas inimest, kes tahtmatult ajendas mind kirjutama seda artiklit. See oli pikka kasvu umbes kolmekümnene mees, brünett, mustade silmadega, tagasihoidlikku värvi ülikonnas. Tõttasin rahvusvahelisele reisile, et läbi viia mõned presentatsioonid ja teel terminaali põrkasin temaga mitu korda kokku. Mees tõmbas selgelt endale mu tähelepanu, kuigi ma ei andnud endale aru, millega nimelt. Selgus, et me mitte ainult ei olnud ühes lennukis, vaid istusime ka ühes reas – tema akna juures, mina ääre pool. Me tervitasime teineteist ja sellega suhtlemine piirduski. Kuid kui ma võiksin aja tagasi pöörata, siis räägiksin temaga tingimata. Nägin tema silmis midagi niisugust, mis mind liigutas – üksindus, mis ei klappinud sellega, millisena ta end välja näitas. Ta oli riietatud nagu täiesti enesekindel inimene, aga hing näis meeleheitlikult igatsevat armastust ja tõelist kontakti. Jälgisin teda lennu ajal ja küsisin endalt, milline küll on tema elu, kes ta on, kust ta on ja millega tegeleb. Paar korda tekkis tahtmine istuda talle lähemale, aga ma ei suutnud leida vestluse alustamiseks õigeid sõnu. Ma tõepoolest tundsin, et võiksin teda aidata, ja võib-olla oleks olnud piisav, kui oleksin talt lihtsalt küsinud, kuidas käsi käib. Kahjuks ei saa ma seda enam kunagi teada, sest jätsin kõik nii nagu oli.

Tagasi vaadates võin muidugi näha, et oli ju küllalt põhjusi, miks sellele mehele mitte ligi astuda, kuid ometi on fakt see, et ma ei aktsepteerinud oma tundeid. Muudes tingimustes ei pööraks ma sellele juhtumile erilist tähelepanu, kuid siis tuli hologramm TUNDLIKKUS (SENSITIIVSUS), mis jutustab just täpselt sellest. Näen teatud pidevalt korduvat šablooni, mida varem ei teadvustanud. See polnud esimene kord, kui ignoreerisin oma soovi pühendada aega inimesele, kes minu meelest vajab abi. Tänaval ja kaupluses kohtan kogu aeg inimesi, kes on väga õnnetud, kuid miski hoiab iga kord mind tagasi ja ma ei astu nende juurde. Kas pole aega, või pole sobivat ettekäänet, – kuid kõik see on jama! Lennukis oli mul üle kolme tunni vaba aega, aga nii ma ei öelnudki sellele inimesele mitte midagi. Missugune see põhjus küll olema peaks, et seada sisse kontakt?

Kui te tõesti tunnete, et võite kellelegi midagi pakkuda, siis ei peaks miski hoidma teid tagasi. Ent ma näen, et seda pole meie sisse pandud. Üheskoos loome me teatud atmosfääri, milles pole kombeks olla avatud ja haavatav, me eelistame vestlusteks valida kergeid teemasid. Ma küsin endalt tihti, miks on nii, et kui kohtan kedagi tänaval, siis on temaga nii lihtne rääkida ilmast ja spordist ja nii raske on endale lubada sõnu „ma tunnen, et sinuga on midagi lahti”. Me mõtleme, et on totter rääkida sääraseid asju ja samas oleme tundlikud signaalide suhtes, mida üksteisele saadame. Miks me ei tunne end vabana, et rääkida sellest avatult?

Ebasiirus(silmakirjalikkus, kahepalgelisus) riivab tundeid

Ma püüan teile edasi anda mõtet, et me õpime üksteiselt palju, kui jääme avatuks ja suhtleme ausalt. Me ei räägi mitte alati, mida tunneme, sageli sellepärast, et kardame näida taktitundetutena või kardame hukkamõistu. See ei käi mitte ainult suhtlemise kohta võõraste inimestega, vaid ka selle kohta, kuidas me käitume sõprade, kolleegide ja tuttavatega. Isegi need inimesed, kes on meile lähedased, ei kuule alati tõde. Viimasel ajal olen hakanud märkama, et leppides spontaanselt kokku kohtumise inimesega, kahetsen hiljem, et selle planeerisin. Sel momendil, kui kokku leppisin, tundus see olevat väga hea idee, aga kui määratud päev läheneb, kaob see tunne ühel või teisel põhjusel kuhugi ära. Sageli ei suuda ma täpselt öelda, miks nii toimub, aga ma ei oota seda kohtumist enam kannatamatult. Üldiselt peaksin ausalt ütlema: „Vabanda, ma ei tunne enam, et mulle seda vaja on.” Ja ometi ma nii ei tee ning püüan leida mingi kaaluka ettekäände, et mitte valmistada teisele pettumust. Mingit põhjust ma ei leia, sellepärast olen sunnitud selle välja mõtlema, muidu ei saaks olukorrast ju välja keerutada. Kõik see on imelik, kas pole? Teie sisemine tunne on ehe ja siiras, kuid saab rüvetatud väljamõeldud ettekäänetega…

Minus võtab võimust veendumus, et kui räägin inimesele oma tunnetest ausalt, siis ei suuda ta mind nagunii mõista. Seepärast mõtlen välja lugusid, mis mitte igakord tegelikkusele ei vasta, – lihtsalt selle pärast, et mul puudub enesekindlus. Ja siis juhtub see, mida ma kõige enam püüan vältida: inimesed hakkavad „sõnadest kinni”. Nad tunnevad, et ma ei ole läbinisti aus ja püüavad iga hinna eest tõde „välja kaevata”. Lõpptulemuseks on, et püüan vältida vastasseisu ja teen asja veel keerulisemaks. Ma tean, et parem on rääkida ausalt, kuivõrd ebasiirus riivab, ja kõik tunnevad seda. Me kõik oleme väga sensitiivsed olevused ja oskame hästi eristada tõde illusioonist. Igaühel meist on selle jaoks oma isiklik antenn, sellepärast ei saa keegi kasu sellest nn „hea vale” situatsioonist. Rääkige südamest, ja siis asetub kohe kõik omale kohale. Ma tean seda hästi, aga nagu ma ikka aeg-ajalt räägin – teadmise ja tundmise vahel on suur vahe.

Mu jaoks on imelik, et seminaride ja eraseansside ajal ei ole mul raske olla absoluutselt aus. Neil hetkedel ma räägin, mida tunnen ja mida näen ja ei „põe” sellepärast, mismoodi inimesed sellele võiksid reageerida. Pean tõepoolest enda jaoks tähtsaks olla mina ise oma töös ja inimesed pärivad sageli, kuidas mul õnnestub rüütada oma intuitsioon sõnadesse niisuguse enesekindlusega. Vastus on lihtne: ma ei mõtle sellest. See toimub automaatselt, sest mul on soov inimesi aidata. Näen oma missiooni selles, et anda oma panus inimkonna heasse käekäiku ja muutun absoluutselt vabaks, kui olen oma missiooniga üks. Kuid teisest küljest, kui seda parasjagu ei toimu, hoian tihti distantsi. Oma töös jagan südamest maailma õnne nimel, kuid kui olen sündmuste keerises, tunnen sageli, et ma pole omas elemendis. Näiteks mõni nädal tagasi oma tütre kooli hoovis tütart oodates astus mu juurde mees, samuti isa, kes ootas nagu minagi oma last. Mees tahtis minuga rääkida, mina aga vahtisin püüdlikult ainiti enese ette, lootes, et inimene saab siis ehk aru, et ma pole häälestatud tema lugu kuulama. Aga see ei aidanud. Ilma punkti ja komata rääkis ta oma lastest, sellest, kuidas ta tegi kõik endast oleneva, et töö juurest õigel ajal minema pääseda. Temaga oli kõik korras – tema oli sõbralik – , kuid mina tundsin, et jutuajamine pöörab neisse rööbastesse, kuhu mina poleks eelistanud seda suunata. Mu kartused leidsid kinnitust, kui ta äkki esitas mulle küsimuse, mida oleksin tahtnud vältida iga hinna eest: „Aga kellena teie töötate?”

Emmede, isside ja õpetajate keskel

Vahva, kas pole? Ma kuulen tihti, et vaimne ja maine ei ole mitte väga ühitatav, kuid minu meelest ei ole see nii. Inimesed ise teevad valiku need kaks maailma lahku viia: ma olen niisuguse mõistmiseni jõudnud aastatepikkuse töö järel. Kui sageli näen oma eraseanssidel või seminaridel, et inimesed satuvad vaimsuse maailmas segadusse, kaotavad pea, sest on leidnud midagi, millega õigustada ehk siis mille külge köita oma hirmu välismaailma ees. Kuulen nii palju lugusid mustadest jõududest, mustadest energiatest, negatiivsetest olenditest jne –, enamikel juhtudel on see püüd vältida isiklikku protsessi. Muidugi ma tunnen, et maailmas puudub teatud tasakaal, kuid seda ei saa kasutada kõikide probleemide põhjusena. On tähtis, et kontakteeruksite teiste inimestega, ei väldiks väljakutseid ja lubaksite olla endal lihtsalt inimene. Hinge maailm ei ole midagi imelikku, me kõik oleme vaimsed olevused. Lihtsalt see maailm peab asuma Maa peal ja ei kusagil mujal.

Hea küll, lubage mul olla aus… Kui ma alles alustasin hologrammide loomist, märkasin, et hõljun aeg-ajalt pilvedes ja maailm mu ümber ei tundunud enam meeldiv. Mulle meeldis kaduda oma enese fantaasiatesse ja hoida eemale kõigest, mis minu meelest ei olnud armastusega seotud. Kuid sagedasti lõin ma endale ise probleemi, sest keegi ei leidnud mu juurde enam lähenemisteed. Ma puutusin alailma kokku raskete olukordadega ja põgenesin vastutuse eest.

See on mu meelest täielikult ja jagamatult seotud vaimse teadvusega – vastutusega. Pioneerid, sellised nagu teie ja mina, kes me oleme võimelised tundma, mis meie ümber toimub, kannavad vastutust selle eest, et ümbritsevat maailma muuta. Iga kord, kui teiega resoneerivad inimeste emotsioonid, kui näete kurbust, valu või pettumust nende silmis, on teil võimalus teha selle maailma heaks kas või midagigi. Pidage meeles, isegi miski, mis tundub tähtsusetuna, võib pöörduda millekski väga tähtsaks. Mõnikord ma ütlen: naeratus või päästa elu. Ma usun sellesse tõepoolest. Inimesed, kes on elus eksinud, võivad usu endasse tagasi saada, kui ilmutate nende vastu armastust. Seepärast – kinkige neile naeratusi, pakkuge neile oma toetust. Suhelge oma seltsimeestega. Rääkige! Ma olen tänulik mehele, kes pöördus mu poole kooli hoovis – ta näitas mulle, kes ma olen. Ma võtsin vastu uue väljakutse – rääkida avalikult oma tõde. Mitte kui hing, vaid kui inimene. Mitte laval, vaid kooli hoovi peal. Emmede, isside ja õpetajate keskel – vot seal juhtus see minuga…

See on valmis!

Võibolla te arvasite juba ära, et koolist tütre äratoomine muutus mu jaoks erutavaks mänguks. Iga kord autoga kooli juurde sõites loodan ma uut võitu saada. See võib näida imelik, aga ma ei tee nalja. Ma kirjutan sellest, sest hetkest, kui lõpetasin oma uue raamatu „Jumal kohtas jumalat” on mind külastanud hulk imelisi kirgastumisi. Arvatavasti ei väljendanud ma end küllalt täpselt, õigem oleks öelda: raamat muutis mu elu täielikult. Laskumata raamatu kohta detailidesse, tahan lihtsalt minutiks aja maha võtta, sest see oli kõige intensiivsem projekt mu töös, mida teen nüüd juba kümme aastat. Nüüd, poolteist aastat hiljem ütlen: see on valmis! Viimases etapis töötasin ööpäevad läbi, isegi öösiti, et raamat õigeks ajaks trükki jõuaks, kuid ükski sekund ei olnud kulutatud asjata. Mul oli kahju tööd tema kallal lõpetada, nii imeline oli see. Mõne päeva pärast saan kätte esimese trükitud eksemplari. Ma ei jõua ära oodata 12. oktoobrit – sel päeval jagan Amersfoortis laiali esimesed eksemplarid. Peale selle jutustan oma üleelamistest raamatu kirjutamise ajal, viin läbi kaks aktiveerimist ja pikema meditatsiooni. See saab olema tõeline pidu ja hingetoitu saab seal olema rohkem kui küll!

See raamat on nii eriline minu jaoks sellepärast, et seda ei kirjutanud mina. Jah, see kõlab imelikult, kuid nii see on. Mina ei loonud teda, ma elasin selle läbi peatükk peatüki järel. Kõik algas poolteist aastat tagasi, kui pidasin süütut vestlust oma giidi Saiega. Algul ma arvasin, et kõik see on mõeldud ja määratud ainult mulle. Tahtsin teada, mis oli mu 2003.aastal alanud teekonna mõte, – hakkasin siis vastu võtma hologramme. Saie võttis mu kaasa rännakule läbi erinevate aegade, elude ja dimensioonide. Mitte alati ei olnud teekonna jätkamine lihtne. Ükskord ma sisenesin protsessi, milles kohtusin iseendaga erinevates situatsioonides, kuid need läbielamised olid nii vapustavad, kirgastumised nii eredad, et midagi muud peale tunde, et pean neid jagama teistega ei olnud mulle vaja. Võtan endale julguse öelda, et igaüks peaks selle raamatu läbi lugema, sest tean, mida ma ise sellest rännakust omandasin. Tahaksin, et kõik seda kogeksid! Ma lõpetasin selle rännaku teise inimesena. Tunnen end vabana ja vaatan oma minevikku teise pilguga. Kõik, mida ma pidasin oma elus tragöödiaks, on osa minu eluplaanist, seda kogemust ei saanud ma vahele jätta ega käest lasta. Isegi need, kes käsikirja esimestena lugesid, olid sügavalt liigutatud. Sain ühelt inimeselt palve, et trükiksin välja viimase peatüki, sest olin unustanud selle kausta panna. Kasutan juhust, et öelda talle, et olen väga õnnelik selle üle, et raamat teda köitis, ja et ma ei hoidnud teda sihilikult pinges ja jah… Lõpp juba on midagi!

See juhtus ühel päikesepaistelisel teisipäevasel päeval, kui olin juba valmis lippu pidulikult vardasse tõmbama, kui järsku kõige ootamatumal hetkel ütles üles mu sülearvuti ja kogu informatsioon läks kaotsi. Jumal tänatud, et säilitasin kõik peatükid onlines, ei olnud ainult viimast. Teadsin, et see on märk, sest ma ei olnud viimase peatükiga eriti rahul. Aga mul oli kahju nelja päeva pikkusest tööst. Niisugustel momentidel mõtled kõige vähem tagavarakoopia tegemise peale. Muidugi, ma teadsin sellest, aga ma ju ei võinud mõelda, et niisugune asi võib juhtuda. Niisiis, mu naiivsus sundis mind selle eest maksma, kuid see tõrge lubas mul luua uue koodi. Mõistsin kohe, et see on seotud sensitiivsusega/tundlikkusega, sest oleksin pidanud uskuma oma eelaimust. Viimane peatükk ei olnud mu läbielatud kogemuseks – püüdsin selles ette aimata lugejate ootusi. Ja pealegi ma tunnen Saie märke väga hästi: see oli tema vahelesegamine, ja see oli vajalik. Mitte selleks, et rikkuda mu graafikut, vaid selleks, et näidata, et mul tuleb kuulda võtta oma tundeid.

Ja äkki ilmus tema, kes muutis kõik

Me kõik kuuleme seda vaevu äratuntavat häält, mis ootamatutel momentidel sosistab meile, millele on vaja pöörata tähelepanu. See käib märkide, sümbolite, inimeste ja situatsioonide kohta, mida me peame vaatlema tõsisemalt. Ja ma tahan teid innustada sagedamini pöörama tähelepanu situatsioonidele, millesse juhuslikult olete sattunud. Need on märgid, mis on teile vajalikud oma teel käimiseks. Raamatu kirjutamise protsessis leidis see tihti kinnitust ja niisugused hetked teevad elu hoopis huvitavamaks. Sünkroonsused ootavad teid igal pool, te mõistate, et kõik toimub plaani järgi. Mitte midagi ei toimu lihtsalt niisama ja võib-olla praegu te mõtlete, et olete seda teadnud alati. Nii ongi, te teate tõepoolest kõik. Nagu ma artikli alguses kirjutasin, teie sensitiivsus on vajalik mitte ainult teile endale. Väga tähtis on avaneda. Rääkige sellest, mis teil oma teel ette tuleb ja jagage teistega oma vaimuvälgatusi.

Kui teil on raske oma tundeid avatult väljendada, keskenduge iga päev hologrammil TUNDLIKKUS/SENSITIIVSUS – vaadake koodi keskpunkti nii kaua, kui tahate. Võtke endale ka reegliks sagedamini innustada inimesi oma sõnade või tegudega. Püüdke armastusega rääkida inimestega nende käitumisest, et inimesed võiksid saada sellest kasu. Ärge kartke rääkida oma tunnetest. Ärge kartke teistest erineda. On olemas palju vaimustavaid lugusid, mille süžeesid on muutnud kardinaalselt vaid üks lause: „Ja äkki ilmus tema/nemad…” Selleks (aja)lugu muutvaks inimeseks võite saada ka teie. Märk või ime, mida inimesele vaja, võib tulla just teilt. Avanege inimestele, kes on avatud teile, avanege aga ka neile, kes teid ära põlgavad või tõrjuvad. Nad on teie tõelised õpetajad, maski varjus peidus, sest nad peegeldavad seda, mis on olemas teis endas.

Ma loodan teiega kohtuda 12.oktoobril Amersfoortis, mul on, mida teiega jagada. Ja kui te kavatsete lugeda raamatut, ärge laske šanssi käest! Ärgu meid ajagu kimbatusse nende inimeste kriitika, kes suhtuvad skeptiliselt raamatu pealkirja. See tähendab vaid seda, et nad ei otsusta kohtuda oma tundlikkusega. See, mida ma jagada tahan, ei ole ilmutus või filosoofia… See on lihtsalt Kogemus, mis lubab teil meelde tuletada, kes te olete ja kuhu suundute.

See, kes oskab lugeda silmist, suudab ühendada südameid.

Südamest südamesse,

Janosh

September – oktoober 2013

Tõlge – Mirjam Veski

Comments

свАбодный_ как_Ветер
Reply

Прочитал и все прочувствовал…Наверное каждый кто вступил на Путь должен осознать, что теперь мир не потерпит фальшивости в поступках, чувствах и даже в мыслях…Это тяжело… научится не врать самому себе это тот еще урок…Хочется сказать Яношу слова благодарности и поддержки. Жизнь обретает смысл, когда сам начинаешь поддерживать других на Пути, даже если до этого жизнь была набором запрограммированных и навязанных шаблонов поведения. Этот код мне странным образом знаком и кажется я узнаю каждую линию в рисунке. А история про парня в самолете практически моя история жизни…Но сейчас я понял, что только каждый сам лично может начать менять свою жизнь в лучшую сторону, точнее в сторону Любви…Я понял насколько важно держаться баланса, только так можно хотя бы наполовину вытащить себя из под контроля…Спасибо Вам Янош, что даете людям уверенность в том, что существуют пути, которые в конечном счете приведут в новый добрый и светлый мир…) Желаю Вам удачи…
С уважением…

Sofia Berenshtein
Reply

БлагоДарю,Янош!Каждое слово созвучно моей душе.Как-будто ты подслушал мои мысли и увидел мои глаза.Где можно купить книгу?БлагоДарю!Света и Любви!!!

От сердца к сердцу Софья

Tatiana Shahmatova
Reply

Благодарю Янош!!!!!!Как хорошо . что вы ЭТО написали!!!!Как часто я замолчиваю или стесняюсь заговорить …..как часто потом жалею об этом.В свое время ярешила ,что если к тебе не обращаются,значит твое вмешательство .просто не нужно.сейчас.читая вашу статью.поняла ,что сама отгораживаюсь и просто боюсь .что со мной заговорят и боюсь открыто выразить .то что чувствую….БЛАГОДАРЮ!!!!!!!

Ирина Юсифзаде
Reply

Благодарю вас Янош,за то что вы ЕСТЬ!!!У меня выходит немного другое.Я чувствую,что не могу промолчать в некоторые минуты.сердечко так и горит,хочет помочь..Я делюсь чувствами,как бы вдохновляю(я вижу в этот момент),а потом выясняется,что меня обвиняют что я мол лезу и даже высмеивают.Поймала себя на том,что меня это хоть немного,но огорчает.Ведь это казалось близкие..,думала и по духу близкие..Может они пока просто не могут принять или не хотят что то в себе менять….Я стараюсь к этому не привязываться и просто отпускаю,всему свое время.Но молчать я тоже не могу(:smile:)

валентина Ворн
Reply

Благодарю Яноша за искренность. Как часто нам не хватает смелости признаться в своих чувствах. Как часто мы их подавляем. И вина всему-наши страхи. Нам всем нужно учиться быть открытыми и искренними, только тогда наши сердца могут соедениться с сердцами других людей. Для этого, мы все здесь на планете Земля. С любовью ко всем живущим и идущим своим духовным путем.

Лариса Канаева
Reply

Янош. Благодарю искренне, от всего сердца, за статью. Созвучно почти каждое слово. также чувствую всегда и везде – что НАДО, МОГУ И ХОЧУ помочь, но также не знаю повода. И грызут сомнения: а ему-ей это надо? Хотя знаю, что могу помочь. Также очень не люблю вопросов – а кем ты работаешь, потому что занимаюсь духовной психологией и многие “непонимающие” просто думают, что Я дурю людей. На свои тренингах, семинарах – Я также ликую, живу открыто в своей истине. Там мне легко быть самой собой. А вот среди “народа”, среди учителей, мам и пап… Я не могу проговорить кто Я и чем занимаюсь. Очень хочу выйти из этой зоны комфорта. Очень. И про свою первую книгу Я также написала, что “писала – не Я”, полностью Вас в этом понимаю. Всё выливается откуда-то изнутри. Перечитываешь и недоумеваешь: это написала Я? Получается (или доказывается) ))) что мы все действительно – Одно-Единое-Целое-Неделимое-Вечное (кстати так и назвался почему-то мой первый роман, название пришло как-то само собой в то время). Обнимаю и еще раз… тысячу раз ))) – БЛАГО-Дарю!

Наталия Белоцерковская
Reply

БлагоДарю сердечно…)))(:smile:)

Евгения Волкович
Reply

Янош, благодарю!!!!!!!!! Очень познавательно и своевременно!!!!!!!!!

Лили
Reply

Спасибо,Янош! Читая Вашу историю жизни,понимаю,как здорово,что есть” Избранные” и это Вы,Янош ! От Ваших слов,Душа открывается,наполняется огромной Благодарностью и Любовью,которая вырывается наружу.Согласна с Вами: мы должны учиться понимать и помогать друг другу и только тогда мы будем видеть больше счастливых людей вокруг нас.Видеть улыбки и радость на лицах и от наших улыбок мир станет добрее,исчезнут наркотики,пьянство,убийства.Спасибо Вам.Счастья,Радости и Успехов в жизни.

Тамара Смирнова
Reply

Благодарю,Янош,от всего сердца!

Ирина Рябинская
Reply

Спасибо,просто здорово!!!

Валерий
Reply

Янош, благодарю родственную душу! Подскажите, где можно приобрести Вашу замечательную книгу? Я с Украины

Ksenia Pirogova
Reply

Янош! Не описать словами чувства, которые я испытала, когда читала статью!
Как будто писали про меня, мою чувствительность, мое бездействие, мое осознание этого в себе и опыт в школе тоже!!! Боже мой! Я никогда бы не подумала, что такое бывает и у Вас!
Для меня это хороший знак! Я хочу прочитать эту книгу!
Буду рада увидеть в ней и новое для себя, и то, что уже “прожила” и осознала!
Как можно приобрести книгу в России?

Тамара Сизова
Reply

Благодарю, Янош. Оказывается это очень непросто БЫТЬ СОБОЙ среди людей, разных судеб, разных жизненных опытов. Судя по Вашим переживаниям, я понимаю, что это тоже только опыт новых отношений человек-человек, и нам всем предстоит научиться быть самим открытыми для других и принимать других такими как есть. Как только наше сердце будет излучать Любовь и Свет на все 100 %, то и люди к нам сами потянутся и откроются. У меня часто бывает так, что я чувствую человека, его проблему, и посмотрев немного глубже, вижу,что там ничего “темного” нет – я просто, ничего не расспрашивая,говорю человеку: “Не переживайте вы так сильно, все пройдет, у вас впереди ВСЕ ХОРОШО!” Я знаю,что мой спокойный тон, уверенность, с которой я это говорю, делают свое благое дело.
Вообще чувствительность повышается и очень не просто порой ее реализовать….

Faraon1972
Reply

Янош,Вы большой молодец!Поздравляю Вас от всей души и с удовольствием прочту Вашу книгу,поскольку все,что вы пишете и про меня тоже.Удачи Вам и до Встречи!Марианна М

Natali Sharapova
Reply

МЕНЯ ЭТО ОЧЕНЬ ТРОГАЕТ. Янош Благодарю!!!!!!

Улжан Айтуарова
Reply

Здравствуйте! Помогите мне, я жду очень. ..anashim12@gmail.com

Natali Sharapova
Reply

Улжан а в чем дело?(:wonder:)

Marina Kana
Reply

Янош, благодарю! Прочувствовала всем сердцем!

Leonora Shparyova
Reply

Благодарю!!!Статья меня тронула!

лариса
Reply

Благодарю! Как замечательно дарить окружающему радость в виде улыбке, в виде комплимента…. Восхитительные откровения. Янош, Благодарю!(:joy:)

Лилия
Reply

Трогает до глубины Сердца, ведь все это действительно так! Скажите , а как можно заказать эту новую книгу Яноша? Будет ли она на английском ?

Наталья
Reply

Благодарю!!! Многое прояснилось)) Великолепная статья!

Любовь Баскакова
Reply

Благодарю,Любимый Янош!!!Я меня это подсказка,что я делаю всё правильно!!!обнимаю своим Бесконечным Сердцем!!!

Marina
Reply

Thank you for sharing your very sacred feelings. It helps and teaches to be open to the world. I wish you a great luck!

Людмила
Reply

Благодарю Янош,очень проникновенная статья созвучна моим ощущениям и ситуациям в моей жизни.Людмила.

Cdtnkfyf
Reply

Благодарю за разговор, интересная для меня тема.

Lana Gold
Reply

Благодарю!

Валентина
Reply

Благодарю, Янош! Статья. как всегда во время.Желаю всем открыться своей чувствительности. С любовью. Валентина.

Leave a Reply to свАбодный_ как_ВетерCancel reply

name*

email* (not published)

website