Navigate / search

Janosh’i artikkel “Minu Tõde”

Need, kes mu töödega juba tuttavad on, teavad, et iga hologramm avaldab mõju alateadvuse teatud osale. Ma nimetan hologramme koodideks, sest need aitavad  esile tuua varjatud teadmise teie sees. Iga kood sisaldab informatsiooni sageduse näol. Teiste sõnadega: energia vibratsiooni, mis resoneerib meie tunnetega. Koodide kohta kirjutatud  artiklites räägin ma oma kogemusest, kuidas ma neid sagedusi läbi elasin. Iga kuu  lahkan neist ühte – hetkel kõige tugevamat koodi ja jagan oma arvamust meie arengu kohta  vastavalt  koodi teemale.

MINU TÕDE

See on niisugune, nagu ta on.

PRAEGU on eriline koht, kui nii palju kõike toimub. Üha enam ma mõistan, kui eriline on elu   jooksva aja raames. Loominguline protsess sooritab gigantse hüppe.

See sarnaneb hiiglaslikele teravate tippudega ameerika mägedele. Üks kurv pole veel lõppenudki, kui algab juba järgmine. Eelmisel kuul otsustasin, et ei kirjuta artiklit. Vajasin aega, et seada korda viimaste kuude asjad. 5D Challenge kursus (5D Väljakutse onlain- töötuba) röövis mult samuti rohkem aega, kui olin ette kujutanud ja avardas mu enese piire. Ma elan läbi igat emotsiooni ja loominguprotsess ei ole veel kunagi olnud nii vaimustav!

Samas sundisid teised protsessid mind järele mõtlema. Käin sageli „tundmatutel territooriumidel” ja mõistan, et vaevalt jätkub mul neid samme aega süstematiseerida. See võib teile tuttav ette tulla – palju asju toimub ja äkki te näete tervikpilti. Miski on arengu protsessis, tekib pöördepunkt, ja sel kuul tahan ma teiega jagada sündmusi, mis viisid selle pöördepunktini mind. Ja siin ei ole mul teist valikut kui see, et räägin omaenese Tõest.

MA  VAATAN  PEEGLISSE

Ma räägin tihti, et elage oma tõega, looge oma unistus. Jagades seda oma kuulajaskonnaga kogu oma veendumusega pöördun ma kaudselt  ka iseenda poole. Rääkides inimestega  vaatan peeglisse ja kohtan mõnikord vastupanu. Muidugi, ma võin öelda, et olen leidnud oma kire ja elan oma tõe järgi, kuid kirg ei ole sihtpunkt, see on tee. Kuhu ma püüdlen? Mis eesmärk mul on? Tean, et ma ei tee oma tööd mitte ainult sellepärast, et see meeldib mulle.  Ma  tahan anda ka oma panuse maailma paremaks muutmiseks. Minu kavatsuseks on innustada inimesi, anda neile juurde jõudu, et nad võiksid oma elu juhtimise enda kätte võtta..

Ja ometi tundsin kusagil sügaval enda sees, et midagi jääb puudu – asi ei olnud terviklik ja ma ei teadnud, mis  see on ja mida teha. Miski tegi rahutuks,  aga ma ei suutnud leida selle väljendamiseks õigeid sõnu. Ma tahtsin edasi anda oma tundeid, mida ei suutnud tõlgendada.  Nagu siis, kui loon hologrammi, mis ei ole veel valmis sündima. Ma tulin ikka ja jälle tagasi   selle osa juurde endast, mis neelas mu tähelepanu – auditooriumi ees seistes ja oodates õigeid sõnu.

Kõik pingutused olid tühi lootus. Mul ei jäänud üle muud, kui lasta situatsioon lahti usus, et kõik saab selgeks siis, kui vaja. Nüüd, kui see on juhtunud, tahan ma teiega jagada, mis toimus. See on väike tagasivaade eelmise aasta septembrisse.

ESIMESED MÄRGID

Esimesed selginemised tulid  kolmanda reisi ajal Altaisse Siberis. Seal kõik algas. Kui olete lugenud mu eelmisi artikleid, siis olete kursis „meie” ja „mina” sagedustega – ohvri ja liidri energiatega. Ma kirjutasin meie ühise protsessi karakteristikatest, sagedustest, mida me kasutame ühinemiseks sõna ja mõtte abil, ja millist mõju see osutab meie homsele päevale – meie protsessi loomisele.

Ma olen alati püüdnud innustada inimesi nende isikliku jõu otsingule,  olema üks oma  olemusega, – et nad muudaksid  nii oma reaalsust. Ja siis uus reaalsus omakorda liitub sellega, kes nad  tõeliselt on. See on olnud mu eesmärk, kuid viimasel ajal on miski muutunud viisis, kuidas ma tahan seda eesmärki saavutada. See tabamatu tunne omandab vormi ja ei hoia mind enam tagasi. See on selline, nagu ta on.

Nagu ma juba ennist ütlesin, Altai sai lähtepunktiks. Tekkisid emotsioonid, millele ma ei suutnud nime anda,  kuid vaatasin neid kui esimesi märke. Iga reisiga Altaisse kaasnesid vapustavad sündmused, sest energiasagedused on seal erakordselt kõrged. See oli aktiivne kahenädalane periood – füüsiliselt ja mentaalselt, justkui kooriksite oma hinge alasti, mis alati nõuab teatud aega taastumiseks. Hulk projekte oli ootamas, seepärast ma ei taastunud, lihtsalt ei saanud teisiti. Kompromissina otsustasin Altai energia panna oma töösse. Nii tulid uued vaimuvälgatused.

VENEMAA – SEE, VENEMAA – TOO

Novembris, kui külastasin Venemaad uuesti, tundsin järjekordset nihet. Esimest korda reisisin koos oma uue abilise Benjamin’iga, ja see tegi sõidu teistsuguseks. Meil oli vaja teineteisega harjuda teistsugustes tingimustes, kuid esialgu ma tundsin end tema juuresolekul väga mugavalt. Pealegi sain temalt tõuke oma piiride avardamiseks. Oli tunda vabanemist, mis sarnanes sammudele uude staadiumisse. Pärastpoole tundsin, kuidas langen imelikku tundesse,  nagu oleks midagi kaotsi läinud. Nagu valmistuksin astuma sammu, aga ei tea, mis samm see on.

Koju tagasi jõudes oli mul sellest energiast raske vabaneda. Inimesed ümberringi olid nagu hulluks läinud, sest kõik jutud olid ikka Venemaast.

Ma tahtsin seda momenti talletada – ei tahtnud seda tunnet lahti lasta, ja veel hakkasin ma  seda kasutama piiride laiendamiseks Madalmaades. Ma tundsin, et miski on juhtumas, ma olin nii ligidal, kuid see libises ikka ja jälle minema. Ja jälle tuli situatsioon vabaks lasta, – kuni mu tõde end ilmutab. Hiljem selgus, et ma lihtsalt ei võinud seda protsessi edasi lükata. Mu giid Saie tutvustas mind omamoodi ebaselgete unelmatega ilmsi.

KÕRGEMAT TÕDE EI EKSISTEERI

Saie – puhas ja aus, nagu ta on,  ütles mulle otse, et mul on vaja aeg maha võtta. Mul oli vaja  lahti lasta oma igevene meeldida tahtja  roll. See roll mulle enam ei sobinud, sest oli saabunud aeg kuulutada oma tõde. Nii ta ütles. Olin hämmastuses. Meeldida tahtja? Kuidas ta võis!? Ma pole näitleja! Ma olen alati olnud aus ja innustanud inimesi üheskoos maskid maha võtma. Nüüd aga tunnistatakse ka mind ennast maskikandjaks. Kuid Saie oli veendunud, et ma ei ole veel maailmale iseennast ilmutanudki. „Maailm ootab tõde,” ütles ta mulle. „Sa mängid ja praktiseerid juba ammu. Nüüd oled sa valmis.”  Ma ei suutnud sõnagi lausuda. Harilikult mul on, mida öelda, aga seekord olin šokis. Ma ei saanud üleüldse aru. Kui olin sõnumist toibunud, jätsin ta sinnapaika, nimetades selle „fantaasiaks”. Oli vaja kiiresti unustada, nii palju kõike oli vaja teha, mul ei jäänud aega, et seda edasi läbi mõelda.

Ja jälle oli see Venemaa, kust leidsin oma vastused.  Veebruaris sõitsin tagasi Moskvasse ja Siberisse, graafik oli tihe. Polnud aega isegi teha vaheaegu, polnud aega normaalselt välja magada sündmuste ja kohtumiste järel; siis väga ebamugav südaöine reis  Siberisse, kus juba kaks tundi peale kohalelendu tuli alustada presentatsiooni.

Moskvas oli teema „Hinge peeglid” väga populaarne, ja kuigi me planeerisime Siberis teise seminari, otsustasime viimasel minutil anda sama teema. Näis, et on parem jätkata samade energiatega. Tegelikult jäi Moskvas miski avamata, mis ujus välja Siberis. Ma tundsin sisemist hingestatust ja täitumust, jõudu ja vaikust. Justkui oleksin teine inimene. Sõnad voolasid nagu innustuse lained ja miski ei takistanud mind vabalt rääkimast.

Mis oli juhtunud? Benjamin tundis seda samuti, ka tema tahtis leida vastuseid, sest oli toimunud nihe, mille tarvis me ei olnud teinud mingeidki jõupingutusi.

Kuidas see üldse võimalik oli, et seisan täiesti ettevalmistamatult rahva ees ja ometi räägin ja jagan nendega mitu tundi? Kust see loominguline jõud? Veetsime terve öö arutlustes, püüdes leida õigeid sõnu,  millega kirjeldada neid tundeid, kuid targemaks ei saanud.

HOIAN MA END TAGASI?

Aja möödudes ma tunnen, et ei jaga inimestega täielikult oma tõde. Mitte seda, et mu lugu oleks ebaõige, kuid miski on puudu. Ma olen saanud piisavalt kinnitusi selle kohta, et aktiveerimine „töötab” ja et olen leidnud õige lähenemisviisi. Asi pole selles. See on pigem tunne, et „kas ma hoian  end tagasi?” Meenus Saie sõnum ja ma hakkasin mõistma, et see ei olnud lihtsalt fantaasia. Järsku sain aru, mida ta oli tahtnud mulle öelda. Probleemiks mu jaoks oli sageli esinemine publiku ees, ma ei ole ju näitleja.

Aastate vältel, mil olen esinenud laval, olin lihvinud oma esitust. Seekord sain  hakkama   ilma igasuguste probleemideta. Aga roll oli saanud palju tähtsamaks kui tõde, sellepärast ma osaliselt mängisin inspireerijat, kui et tõesti inspireerisin inimesi. Ma olin tõe osaliselt šõu varju peitnud, ehki kavatsuseks ei olnud inimeste meelt lahutada, vaid anda neile jõudu!

Graafik Venemaal ei lubanud sel pikalt peatuda. Kui oleks olnud  kas või hetk mõtlusteks, kuid juba anti märku eraseanssidest. Kui ma nende momentideni tagasi jõudsin, hoidsin juba käes mikrofoni ja vaatasin kuulajaid. Ma ei suutnud vabaneda sellest, mida Saie oli püüdnud mulle selgeks teha. Hakkasin ennast vaatlema. Kas liider on see, kes esineb parima kõnega? Suured meistrid – kas need on  need, kelle järel läheb enamik inimesi? Olen ma aus, kui hoian end tagasi? Saab tõde  avalikustatud või looriga kinni kaetud?

ETTEVALMISTUS  PUHASTUSEKS  ENNE ÜLESTÕUSMIST

2011.a. oktoobri lõpuks oli teada, et 24. veebruaril 2012 esinen presentatsiooniga Utrechtis (de Jaarrbeurs). See oli seotud selle päeva erilise energia ja eriliste sagedustega – maiade kalendri kohaselt käivitab see uue energialaine. Uskuge või ärge uskuge, kuid nädal enne presentatsiooni ei olnud ma veel midagi ette valmistanud. Ja ehkki teema oli veebilehel juba ära toodud,  ei valmistanud ma ette sisu. Polnud õiget tunnet, et selle kallal töötada. Pidin  ära ootama õige momendi, aga momenti veel ei ilmunud. Meie Venemaa turnee viimasel päeval kavatses Benjamin teksti ümber kirjutada. Meil oli toores visand ja see oli vaja üksikasjades lahti kirjutada. Kuni mina viisin läbi erakonsultatsioone, istus tema hotellitoas oma arvuti taga, loengute vaheaegadel astusin sealt läbi, et puhata. Asi edenes tal  kiiresti ja peale mõnda loengut ta teatas, et jõuab mu järgmiseks vaheajaks valmis. Vaheajal sammusin aeglaselt läbi halli tema numbritoa poole. Ma ei suutnud oma pilku fokusseerida ja mõtlesin hetkeks, et see peab olema seotud eelnenud seansiga. Oli tunne, et mind tõmbab teise maailma, midagi seesugust, nagu tunnen  presentatsiooni ajal.

Koputasin Benjamin’i uksele, see avanes kohe. Ma näen veel ikka tema silmi. Need olid tohutu suured, pärani ja kuidagi hämmeldunud.

„Ma muutsin su teksti,” lausus ta. „Aga nii, justkui ei oleks mina seda kirjutanud. Mind siin ei olnud. Kummaline tunne, ja kui ma seda uuesti lugesin, siis oli see teistsugune, mitte niisugune, nagu me varema läbi arutasime. Paar asja on täiesti teised, nii et ma ei tea, resoneerib see sinuga või mitte.” Ma läksin ta arvuti juurde ja asusin teksti lugema. Lugenud mõned punktid, olin šokis. Ei, see ei olnud see, mida ma olin kavatsenud öelda. Mul oli vaja tõsiselt laiendada oma piire, et seda rääkida. Läksin higiseks!

Mõnda aega pikutades, et sellest veidi distantseeruda, nägin  enda ees Saiet. Äkki sai mulle selgeks – see ongi mu tõde. Ei ole tagasiteed. See on see, mida ma tahan jagada, mida ma kogu aeg olin eemale tõrjunud. Nii imelikult, kui see ka ei kõla, – see oli sõnum, et ei ole olemas  säärast asja nagu Tõde.

Juba väga ammu ei olnud ma tundnud hirmu, kuid nüüd äkki ilmus see seestpoolt. Benjamin küsis: „Oled sa kindel, et oled selleks valmis?” Olin nii kaugele läinud vastuste otsimisel. Nüüd oli see kirja pandud ja mul ei jäänud üle muud kui noogutada. Las siis olla.  Polnud aega arutada, sest uus klient juba ootas, kuid mõtetega pöördusin kogu aeg tagasi Puhastumise juurde enne Ülestõusmist. Tundsin, et peale seda hetke muutub kõik.

24. VEEBRUAR 2012, UTRECHT

Uks avanes ja inimesed hakkasid aegamööda sisenema saali. Ma kavatsesin teha midagi, mida polnud eales teinud Media Plaza täissaali ees. Silmapilguks mõtlesin: „Nüüd ei õigusta ma kellegi ootusi. Nüüd jagan ma oma tõde – seda, mida olin varem tundnud, kuid ei olnud  kunagi välja öelnud.” Enne algust tundsin mõningast kahestumist… Inimesed saavad toetust kiirendatud korras, määravad ära oma sihi ja lähevad sellele. Ma võisin seda tunnetada. Ja samas –  keegi on pettunud või isegi vihastub. Duaalsus sai ilmsiks, kuid tagasiteed ei olnud. Ma ei suutnud enam mängida rolli, hoida tagasi oma nägemust ja pakkuda oma repertuaari „Vaimsuse” vaimus.

Inimesed väärivad ausust ja ma tahan selle neile anda. Ma võin jagada ainult oma isiklikku tõde, olla aus ja haavatav ja öelda, miks ma seda teen.

Sissejuhatus oli lihtne nagu veebilehel kirjas: „2012 – see on uus aeg, uus energia, uus sõnum. Maiad ennustasid, et 21.detsember 2012 saab „Maailma Lõpuks”. Meie evolutsioon saavutab kulminatsiooni ja maailm muutub täielikult. Enne seda kuupäeva on mõned päevad, kui energiasagedus tugevalt tõuseb. Täna, 24.veebruaril 2012 – ka see on niisugune päev –, on uus šanss kasvada kiirendatud tempos, omandada sisemine loominguline jõud ja vabastada end kõigest, mis hoiab teid eemal oma unistusest. Võtmeks teie meisterlikkusele on teadvustamine, et teil ei ole enam kedagi vaja. Ei ole enam aega kedagi oodata, sest sel aastal ei juhtu midagi, kui te ei sunni seda juhtuma. On saabunud aeg teha valik – kasutate te selle  ära või jääte kõrvale? Täna võite te teha tähtsa sammu, kui teis on soov kuulata oma südant.”

MA EI TAHA ENAM MÄNGIDA ROLLI

Utrecht oli punkt, kust ma liikusin edasi. Ma jagasin oma tõde, kavatsusi ja haavatavust. See oli eriline õhtu, kui ma ei tahtnud end enam tagasi hoida. Minu tõde, minu sõnad – niisugused, nagu nad on. Ma võin tunnetada, et auditoorium võttis nad hästi vastu. Ma tundsin vabanemist, kui lõpetasin  kellegi ootustele vastamise. Mu kavatsus oli see tunnetus inimestele edasi anda momendil, kui seda keegi ei oodanud – otse enne „Ülestõusmise” aktiveerimist. Igaühele oli antud šanss – lõpetada kellegi järgi käimine ja hakata elama omaenese tõe järgi. Sõnum jõudis kohale: inimesed hakkasid nihelema, keegi lahkus energiliselt saalist, uhkust täis. Keegi tundis viha ja pettumust. Hetkeks valitses kaos, aga nagu imekaunis lootos tõuseb porist, tekivad ka kõige imelisemad asjad kaosest. Ma tundsin kõike, mis toimub, sest see pidigi juhtuma. Kordumatu hetk, mida on raske unustada…

See oli hädavajalik – see tegu, saavutamaks murdepunkti. Ma ei taha mängida rolli ja ei taha, et inimesed käiksid mu järel. Nagu ma juba ütlesin, ma  vastutan selle eest, mida teen ja räägin, kuid mitte selle eest, kuidas seda interpreteeritakse. Igaühel on oma tõde. Ja kui me seda  mõistame, võime me muuta maailma. Me tõuseme üles, omandame isikliku sisemise jõu ja teadvustame, et võime luua kõik, mida tahame. Siis oleme me täielikult vabad, armastuses, ja mitte miski ei seisa me teele ette. Need, kes selle idee heaks kiidavad, väärivad kiitust ja ma soovin neile edu selle manifesteerimisel, mida nad on mõelnud teha.

Ka minu jaoks oli see tähtis moment, mille ma talletasin oma mälus. Ma võtsin maha oma maski, ütlesin välja oma tõe ja ma tean: nüüdsest peale on kõik teisiti.

Lõpetuseks tahan  teiega jagada ühe seminarist osavõtnu vastust. See inimene kirjutas mu meilile ja see liigutas mind sügavalt. Ta oli mõistnud mu sõnumit. Isegi kui oli ka ainult üks inimene sellest 500-st sel õhtul kohaletulnust, kes oli mõistnud mu sõnumit, siis sai mu missioon täidetud. Tema reaktsioon oli järgmine: „te puhastasite meile tee iseenese juurde – meie Olemuse juurde.”

Südamest südamesse,

Janosh

01/03/2012

Tõlkinud – Mirjam Veski

Comments

Nonna Leshkovich
Reply

Как же приятно и понятно , даже мороз по коже. До чего мне известно такое состояние . Я считаю , что простое , обычное Счастье . заключается , лично для меня – говорить только то . что ты хочешь и делать , только то , что говорит тебе Душа.По жизни была лидером, постоянно окружал народ . нужный и нет. О , сколько времени ушло даром на не нужные дебаты. Потом я выяснила . что мне самой с собой комфортно и мало , того , вообще никто не нужен. Я почувствовала такое Счастье . принадлежать самой себе ! Народ всегда окружает … Главное, я выиграла себе свое Пространство . Огромное , как Вселенная !! Вот уже 6 лет занимаюсь живописью . Довольно успешно. 4-й год . публикуют в Российском Исскустве . даже не подозревая . что мне подарок сделал сам – Господь…и вообще я театральный критик, а не модная художница. Я счастлива . что нашла себя !!! Благодарю , уважаю и ценню Вашу искреннесть . В наше время – это большая росскошь. Хотя …перемены огромны , за . что вас благодарю от всей Души. вы мне , как Солнышко ! Любовь вам и Свет ! Нонна.

admin
Reply

Благодарим, Нонна, за Ваши откровения! И Спасибо Вам за Ваш Свет!

Любовь Баскакова
Reply

Я читала эту статью и образы разных масок сходили с меня.Хотелось и плакать,и радоваться,смеяться и молиться,кричать и восторгаться.Тело сейчас вибрирует,горло отпускает.Я не знаю,что будет дальше,но что чувствую сейчас,делает меня другой,новой.Благодарю!!!И Обнимаю своим Бесконечным Сердцем!!!От Сердца к Сердцу!!!

Leave a Reply to adminCancel reply

name*

email* (not published)

website