Navigate / search

Janosh’i artikkel “Vabanemine”

Inimese elu on imeline.

Meie, inimesed, oleme huvitavad olevused, kes pidevalt arenevad ja tegelevad samas kõikvõimelike asjadega. Sealjuures muutub võimatuks identifitseerida oma mõtteid ja tundeid. Kuid ometi on minu valik mõista, kust tuli selline käitumine, mis toimub me alateadvuses, mis sunnib meid toimima teatud moel, miks me mõjume üksteisele erinevalt, miks me väljendame ennast – või siis ei väljenda. Ma tahaksin mõista, kuidas on see võimalik, et me seame fookusesse ühed teemad ja ignoreerime täielikult teisi. See inspireerib mind jätkama oma tööd ja varustama inimesi  jõuga, kuid eelkõige selleks, et mõista mu enda protsessi.

Eelmisel kuul jagasin oma uusi nägemusi Moskvas, rääkides oma kuuljatele avameelselt oma noorusest. Sain palju vastukajasid ja see kõik oli väga ehe, et paljud inimesed tundsid end ära minu loo läbi ja et nad on väga tänulikud selle eest, et näitasin neile oma haavatavust. Seepärast tahan selles artiklis jälle jagada tükikest oma elust, hetki, kui kaotasin osakese endast, mida püüan siiamaani endale tagasi tuua.

MA EI TUNNE END TERVIKLIKUNA

See  võib tunduda kummaline, kuid ma ei tunne end terviklikuna. Isegi kui olen õnnelik, tundub mõnikord ikka, et miski mu elus on puudu. Olen õnnelik oma perega, oma tööga, kõigega enese ümber. Kuid endiselt ei kao millegi puudumise tunne, kui ma sellel keskendun. Ma ei saa öelda, et see tunne segab mind, ehkki  küsin endalt, mida see tähendab.

Mis mul elus siis puudu on? Mida ei jätku? Mis seletamatu soov see on, mida ma määratleda ei oska? Juba ammu  leidsin oma kire, panin paika oma eesmärgid ja võin vaid võita. Kuid sügaval enese sees tunnen, et midagi on läinud  kaotsi, nagu oleksin millestki ilma.

Õnneks juhivad igapäevased asjad tähelepanu sellelt tundelt kõrvale. Kui anduksin neile mõtetele tervenisti, eksiksin ära lõputusse diskussiooni iseendaga. Ma ei saa endale lubada neis kaduma minna, ma pean jätkama tegutsemist, seepärast lükkan „tagurpidikäigu” sisse ja panen pidurid peale. Kuid see „teadvustatud-alateadvuslik šabloon” häirib mind siiski viimasel ajal. Igal pool, kus ma olen, – viin läbi grupitreeningut, seisan supermarketi kassas vm – saan märke, mis põrgatavad mind ikka mu enese tunnete juurde.  Ja näib, nagu oleks kõikidel neil inimestel samasugune nõutu, segaduses oleva inimese pilk nagu mul endal. See meenutab teatud laadi depressiooni, justkui oleksime me pettunud elus, mille ise elada valisime. Mul jääb puudu avatusest inimestes, nagu seda on neis inimestes, kes lahkuvad meie seminaridelt ja presentatsioonidelt, emmates üksteist rõõmsalt ja vaimustusega. Mõnikord ma mõtlen, ehk jätta oma unistus ja aktsepteerida, et pagaritele ja lihunikele on tingimusteta armastus kättesaamatu…

VABASTAMISE/VABANEMISE  PÄEV

On vahva vaadata, kuidas mu oma sõnad tulevad mu juurde pidevalt tagasi. Sageli grupi ees seistes ma räägin: „See, millele te tähelepanu eraldate, hakkab kasvama.” Ma juhatan hirmude juurde, mis saavad reaalsuseks, kui eraldada neile palju tähelepanu. See käib ka minu kohta. Ma muutsin oma tunde kogeda ebaõnne teatud looks, ja see peegeldus mu ümbruselt mulle tagasi.

Üha sagedamini näen enda ümber inimesi, kes üksteisega vaidlevad ja võitlevad – oma õiguste ja õigsuse pärast. Märkan rahulolematust inimestes, kellest seda absoluutselt ei oodanud. Ma näen, kuidas koorub välja kõige halvem inimestes, kui juttu on rahast. Küsin endalt iga kord: mis meil puudu on? Kuidas startida üheskoos armastuse vibratsiooni? Ja suudan ma innustada maailma, kui mul ei lähe korda teha seda iseenese vahetus ümbruses?

Nii see nõutuse ja segaduse tunne kasvas, kuni sain äkki uue nägemuse. Lehitsesin oma märkmikku, et kellegagi kohtumist  kokku leppida, kui nägin, et sel kuul me austame mälestust Teisest Maailmasõjast. Me tähistame mais vabanemise päeva ja tuletame meelde, et meie vabadus ei ole meile antud iseenesestmõistetavalt.  Meenutades raskeid heitlusi sõja ajal ma tabasin end mõttelt, et pean sellega midagi tegema. Juba rohkem kui aasta otsin tähtsaid daatumeid maiade kalendris…  Kuid ma märkan, et paljude inimeste jaoks on see nagu kõrvust mööda läinud. Võib-olla on Võidupäev parim moodus puudutada inimesi ja innustada neid Armastusele. Lõppude lõpuks pole see tavapärane õnnelik pidupäev, vähemalt me ei tunneta seda nii. Ent ma usun, et meie vabadussoov on niisama tugev kui varem. Ehkki vaimsel tasandil „olla vaba” on praegu ainult mõte meie peas.

Me tahame Armastust, õnne, kirge, sõltumatust, suhelda üksteisega ilma mingite tingimusteta, olla tunnistatud mitte selle eest, kuidas me üksteist ette kujutame, vaid selle eest, missugused me oleme tõeliselt ja tegelikkuses. Võimalik, et selline seisukoht avab uued uksed ja saab mind aidata inspireerida inimesi saama selles asjas hoopis teadvustunumaks. Võtsin asja kohe käsile ja planeerisin avatud veebinari Vabaduspäevaks.

PIIR TEESKLUSE JA  AUSUSE  VAHEL

Ma ei teadnud veel, millest see tuleb, mida inimestega jagada tahan, kuid olin juba ette entusiasmi täis. Hakkasin filosofeerima, mida tähendab „vabastamine/vabanemine” ja kuidas see ilmneb me eludes. Kui te seostate selle rõhumisega, siis see tähendab sõdade, vanglate ja mõnitamise kõrvaldamist. See oleks kannatuste lõpp, vastus ohvrite palvetele, mis loovad silla rahule, armastusele ja julgeolekule. Kuid Vabastamine/vabanemine  võib tähendada hoopis enamat. Sain selle nägemuse hiljuti oma uut raamatut kirjutades – selle, et väljume oma maise mõtlemise piiridest. Me vabastame endid segadustest, virrvarrist, õppides erineval moel tundma reaalsusi. Me peame sõda, mille järele puudub vajadus: teada-tuntud võitlus pea ja südame vahel. Mida rohkem me võitleme, seda tohutum on oht eraldumiseks.  Süda  ja pea ei räägi ühte keelt! Küsige endalt, kui tihti ja kergesti te sattute sellesse kahestumisse, sellesse lõhestatusesse? Me kohaneme sellega, millega ei taha kohaneda, oleme nõus, kui me tegelikult nõus ei ole, säilitame rahu, kui keeme vihast  jne. Väline maailm kajastab ebakindlust ja kahtlusi, mida me juba ammu enam ei vaja. Mida rohkem me eemaldume oma keskmest, seda õhem on piir teeskluse ja aususe vahel. Me kõik kanname maske, et end kaitsta, aga küsimus on: miks küll?

Mis on vaja, et saada vabaks? Kui kaua me jätkame selle mängu mängimist, kuni ütleme sellele „ei”?  Kui vaatan ennast, siis tunnen tohutut soovi ületada oma hirm olla kõrvale/eemale tõugatud, tõrjutud. Siin pole juttu neist hetkedest, kui seisan publiku ees ja realiseerin oma kirge, sest tunnen end sel ajal tervenisti oma Väes. Siis olen ma õnnelik, erutatud ja teen  täielikult kõike oma tunnete järgi. Kuid on ka teisi momente – kui suhtlen skeptikutega, inimestega väljastpoolt, inimestega oma ümbrusest, oma ringkonnast, kes ei mõista mind või räägivad mulle millestki, mida ma enda kohta võib-olla oletanudki pole. Nad tahavad mind aidata, seletada üldtunnustatud kombel, kuidas peaksin elama oma elu, jutustades, mida ma valesti teen ja millel peaksin oma tähelepanu teritama. Aga kui hakkan rääkima tingimusteta armastusest, vaatavad nad mind imelikult! Sealjuures kasutavad nad mu enda sõnu nagu relva, kui neil on vaja tõestada milleski oma õigsust, tarvitades sealjuures ülimal määral valulikku argumenti: „Ega see äkki mitte sina polnud, kes rääkis siin tingimusteta armastusest?”

Võite te ette kujutada, mida ma tunnen neil hetkedel? Kuid kelle peale mul tegelikult vihastada tuleks? Teise inimese peale, kes mind hukka mõistis? Ega see mitte liiga lihtne ole? Ega ma sel juhul põgene oma isiklike protsesside eest? Tuleks mul äkki paremini endasse vaadata ja mõtiskleda, miks sulgun, kui ei saa olla Minaise-ks? Ja mis mind veel kõige rohkem imestama paneb: nõustun palju rohkem kriitikaga kui komplimentidega. Paljud tänavad mind innustuse eest, nende instrumentide eest, mida neile pakun, et nad võiksid käia  oma isiklikku teed. See teeb mulle rõõmu. Ja ometi – üks järsk märkus võib võtta mult rahu mitmeks päevaks. Ja see on see, mis siiamaani takistab mul liikuda edasi.

KAITSETURVIS, SOOMUSRÜÜ

Olen märganud, et paljud inimesed kogevad samu tundeid. Kaheksa aasta jooksul, mil ma olen läbi viinud presentatsioone, eraseansse ja seminare, jõuan üha enam järeldusele, et kõik me kardame olla hukka mõistetud. See ei luba meil näidata end sellisena nagu oleme tegelikult, justkui võiks ükskõik kes  meist ära pöörduda, kui räägime, kuidas tunneme end tõeliselt. Nii me lollitame üksteist, skaneerides üksteist ettevaatlikult, olles oma soomusrüüs kaitstud ja passiivsed. Selle maski tõttu kisub me südame hääl meid tõelisele, puhtale suhtlemisele, kuid meie pea ütleb meile, et me peame vastama teatud kriteeriumidele. Me peame käima läbi testimise, teisiti ei ole me aktsepteeritud, vastu võetud. Me tahame nii väga olla tunnistatud, tahame, et meid võetaks tõsiselt ja nii väga „kardame kaotada oma nägu”.

Selle mõttega lähen üle oma isikliku loo juurde. Olen sellega juba algust teinud oma kuulajate ees, kuid tunnen, et nüüd on aeg jutustada sellest avalikult kõigile. Ütlen alati: „Haavatus – see on jõud.” Praegu on mulle tähtis näidata seda teoga. Me kõik mäletame oma kasvamise aegu, kooliaastaid, õpetlikke ja treenivaid olukordi, kui puutusime kokku sellega, et meid omaks ei võetud, kui meist pöörduti ära. Ma tuletan meelde mõnd kogemust, mis mängisid mu elus tähtsat rolli: sündmused, mida aktsepteerisin alles hiljuti. Nüüd ma tean, millest mul elus puudu on ja millega see on seotud, kuidas vabastada end hirmust, mis on jälitanud mind kogu elu. See on lugu, milles ma annan vabaks enese hukkamõistmise. Sest pole mitte midagi, mida on vaja lahti lasta, on vaja vaid mõista, kus on vabanemise võti.

PÜHAPÄEVAKOOL

See sai alguse päris varajases lapsepõlves. Mind kasvatati väga ranges religioosses vaimus ja ma käisin igal nädalal pühapäevakoolis. Olin pastori relvituks tegevatest lugudest lausa hüpnotiseeritud! Tema kõned liigutasid mind, sest tundusid siis tõena.

Ma usun tänase päevani, et piibel on vaimne raamat oma sümboolsete legendidega elust ja sellest, kuidas meie teadvus võib kasvada. Näen selles raamatus innustust hingele ja õppevahendit meie maailma kahesuse mõistmiseks.

Läheme tagasi mu nooruse juurde. Jutustused liigutasid mind, kuid mul oli alati tunne, et miski siin pole nii nagu vaja. Oli miski öeldust, mis tundus mulle võõras. Meile räägiti, et on jumal, kes armastab kõiki inimesi ja hoolitseb me eest. See on jumal, kes juhib meid taevast ja mõistab kohut Hea ja Halva üle ja „koosneb” ainult Armastusest. See tekitas minus hämmingut, sest ma ei suutnud seda uskuda. Juba lapsest saadik ma tundsin, et me kõik oleme osa sellest jumalast. Armastus on meie sees ja kui me anname seda üksteisele, siis loome parema maailma. Kui me toome õnne oma isikliku ellu, teeme ka teised õnnelikuks. Nii ma tundsin ja mõtlesin elust ega mõistnud seda jumala-teemat, mida meile pühapäevakoolis õpetati.

Avatud ja süütu lapsena ütlesin ilma hirmuta oma arvamuse välja ja küsisin pastorilt: „Kui jumal, kellest te räägite, tõepoolest hoolitseb me eest, siis miks on olemas sõjad ja inimesed kannatavad? Miks siiani on inimesed haiged ja iga päev sureb lapsi nälga? Miks jumal neid ei aita?” Vastust ma ei saanud ja jätkasin ka edaspidi oma küsimuste esitamist. Teema keerles mu peas kogu aeg ega lasknud nautida ilusaid piiblilugusid. Varsti peale seda mõistsin, et ma poleks pidanud selliseid küsimusi esitama. Pastor külastas mu vanemaid ja rääkis neile, et nende laps on ebanormaalne ja nad peaksid abi otsima. Pühapäevakoolis ma edaspidi enam käia ei saanud. Ma rikkusin koolis rahu ja mind tuli hoida kontrolli all. See oli mu kõige esimene õppetund, kui mind ei aktsepteeritud, tähtis hetk, kui lubasin rääkida oma südamel ja sain selle eest karistada. Ma ei mõistnud midagi ja võisin vaid nutta valust, mida tundsin.

KÕIGE VALUSAM KOGEMUS

Oli veel üks omadus, mis tekitas mulle probleeme, kui olin laps. Nimelt võisin ma näha rohkem kui teised. See oli minu jaoks pikka aega normaalne, sest mõtlesin, et igaüks näeb teist inimest samamoodi. Kui vaatasin inimese silmadesse, tundsin tema püüdlusi ja kurbust. Ma ei näinud inimese isiksust, ma nägin tema Hinge. See on see, miks ma võisin  tunda ja kaasa tunda ja mõista, miks iga inimene peab end teatud kombel ülal. Ma võisin näha seda vaid seepärast, armastasin kõiki inimesi. Mulle meeldisid kõik. Samas olin ma väga tundlik. Kui ma kellegagi entusiastlikult suhtlesin, siis oli mul vaja seda inimest puudutada – silitada tema kätt või paitada õlga. See kontakt oli väga tähtis mu jaoks, kuid ma pidin sellest kombest vabanema, sest mitte kõigile ei meeldinud see. Nii sain ma teada, et inimesed reageerivad väga imelikult, kui väljendan oma armastust nende vastu sellisel füüsilisel moel. Ma mõtlesin, et näen samasugust armastust ka neis, aga tundsin end sageli hoopis eemale tõugatuna.

Kõige valusam kogemus oli mul 17-aastasena, kui sain kutse sõjaväkke. Midagi erilist ma sealjuures ei tundnud ja jutustasin katsete ajal otsekoheselt, et ei taha õppida sõdima. Ma usun Armastusse ja  armastan inimesi, ja mu jaoks ei sobi see kokku teiste inimeste tapmisega. Seda muidugi tõsiselt ei võetud ja mõne kuu pärast pidin ilmuma uuesti sõjakomissariaati. Ma pidin andma seletusi, miks ma ei taha armees teenida. Rääkisin järjekindlalt oma nägemusest ja sellest, mismoodi mõistab asju mu süda. Rääkisin ohvitserile, et valin Armastuse vägivalla asemel. Inimesed seal naersid mu üle ja ma tundsin, kuidas muutun üha pisemaks ja pisemaks. Ma näen siiamaani, kuidas ma seal seisan: 17-aastane nooruk raske südame ja valuga rinnus, jõuetu-võimetu nende tähtsate mundrimeeste ees.

Kohtu otsus tuli nagu välk selgest taevast: 18 kuud armeeteenistuse asemel! Jälle ei saanud ma millestki aru. Ma olin valinud Armastuse, aga järgnes karistus – 18 kuud? See viis selleni, et sulgusin endasse. Kaotasin usu tingimusteta armastusse ja otsustasin sulgeda oma südame alatiseks. Ma ei tahtnud enam kedagi puudutada füüsiliselt, jagada armastust ega isegi mitte seda kogeda, sest minu kogemuse põhjal tõi see alati kaasa valu. Vihastusin kogu maailma peale ja kõigi peale, kes mu ümber olid. Hakkasin hoiduma omaette ja teistest eralduma ning muutusin avatud ja armastust pilgeni täis noorukist endassesulgunud erakuks. Nii ma kaotasin endas midagi tähtsat – vabaduse tunde, mida ma peale seda enam kunagi leida ei suutnud.

VALIDA  UUESTI  ARMASTUS

Mis minusse puutub, siis näen sedasama suletust teiste inimeste silmis. Ma näen valu ja ärritust, mis räägib sellest, et Hing tahab olla vabastatud. Nõnda siis on meil ühesugune püüdlus: leida see, mille oleme kaotanud oma arenemise ajal. Seepärast ma jagan jutustust endast, et kinnitada teile: teie pole ainus. Ma tahan teile ka näidata, et vabadust ei ole võimalik leida endast väljastpoolt, sest oleme ise selle sügavale enda sisse ära peitnud. Nagu minulgi, oli teilgi kunagi aeg, kui võisite öelda kõike ja jagada kõike avatult, mõtlemata millelegi. Ka teie võisite varem tahta kedagi puudutada, vaadata kõigile silma ja rääkida ausalt, mida tunnete ja täielikult usaldada kõiki inimesi. Miski polnud ebanormaalne, kõik oli võimalik, kuni esimene äratõukamine haavas teie südant. Sellest hetkest peale kaotasite kontakti oma sisemise jõuga. Me kõik oleme sellest siin, Läänes, läbi käinud, igaüks oma isikliku kogemuse kaudu. See õpetas meile, et me ise peame end kaitsma selle valu eest, mille toob see, kui meid ei aktsepteerita, tõugatakse ära või kui meid ei võeta tõsiselt. Me peame tugevad olema ja me ei tohi inimesi endale liiga lähedale lasta, on tarvis hoida distantsi, on tarvis vältida inimesi omaenese julgeoleku nimel, ja mitte kuulata oma südant – nõnda juhib mõistus me enesekaitset! Me ei taha olla uuesti märklauaks, seepärast me lubame parem teistel inimestel endale tõestada, et nad on me armastust väärt. Ja isegi kui keegi jagab meie samm-sammult välja töötatud plaani ja me teame täpselt, et see meile valu ei põhjusta, jääme ikkagi alateadlikult valvele. Minu kogemuste järgi nii olema ei pea. Et leida see haiget saanud osa endast uuesti üles, tuleb meil kõike minevikust võtta kui kogemust. See oli lihtsalt tee momendini Praegu, kui te võite teha valiku Armastuse kasuks. See on võimalik alati, millal ja kus te tahate. Hea küll, olen nõus: see pole nii lihtne – avada end otsekohe ja kõigile. Ma ise saan regulaarselt seda kogemust. Maailmas, kus me elame, tuleb tingimusteta armastus kõne alla vaid kõige lähedasemate inimeste puhul ja on neile määratud, ja tavaliselt sellest kaugemale ei ulatu. Mõte, et võid igaüht emmata ja silitada, nagu tegid seda lapsena,  on meile võõras. Ometi ma tunnen, et just selles meie tõeline jõud peitubki: õppida uuesti armastama kõiki, hoolimata nende käitumismallidest, mis nii kõvasti inimestesse on haakunud.

Ole valmis, et sind ei aktsepteerita: sa saad seda kogema ikka ja jälle. Kuid kõigega, mida sa nüüd tead, võid valida, kuidas sa sellega ringi käid, mida sa sellega peale hakkad. Laps olles ei saanud ma valida, kuidas käituda, kui mind ei tunnistatud, seepärast sulgusin endasse. Nüüd teen ma teisiti, sest tean – kriitika on kompliment. See annab mulle teada, et olen õigel teel, sest olen tegelikult peegel teise inimese jaoks, tuues välja tema isiklikud püüdlused. Lubage armastusel viia teid vabadusele, mida otsite, ja mõista, et teised armastavad sügaval hinges teid niisama tugevasti, kuid ei otsusta seda Armastust tunnistada ja väljendada, sest ei mõista seda. Valik tingimusteta armastuse kasuks  teeb teist esmaavastaja, teerajaja, mõnikord teeb ta teid üksildaseks, kuid palju võimsamaks kui varem! See on võti teie tõele, kiirtee teie eneseloomisele ja vabanemisele kõikidest keeldudest olla teie ise.

UUS  KOOD:  VABASTAMINE, VABANEMINE

Nüüd ei pane teid enam imestama, et mu uus kood on seotud selle teemaga. Koodi loomise käigus nägin ma vilksatavate piltidena oma minevikku  ja tundsin, kui suur mõju mu elule on „mittetunnistamisel”. Ma ei ole otsustanud varem rääkida neist hetkedest, sest ei tahtnud jälle uuesti tunda seda valu, kuid ma ei saa jätta tunnistamata, et minu püüd vabadusele ja tingimusteta armastusele on märksa tugevam kui mu vajadus ennast kaitsta. Nii ma siis otsustasin neile asjadele vaadata nüüd teistmoodi. Mu lapsepõlve kogemused on teinud mind tugevaks ja olid vajalikud selleks, et juhtida mind just sellesse punkti. Nad oli nagu teatud ettekuulutajad tähtsate eluõppetundide teostumisele. Ma tulin Valgusest, sain lapseks ja realiseerisin end selles maailmas. Peale pikka reisi ma saabusin punkti, mis on mu lõpp-avastus, viies mind tagasi tunde juurde, millega tulin siia maailma.

Tänu sellele nägemusele olen ma võimeline vabastama end minevikust. Ma tean, mida mul ei jätku ja mis mul veel teha tuleb, kuid selle teadvustamisega ma tunnen oma kaasasündinud  jõudu, mis tuleb minusse seestpoolt. Alates momendist Praegu saab see olema lõputu, sest see on see, mida ma endale lubasin. Ma olen see, kes ma olen, ja ma võtan ilma „mittetunnistamiseta”, et sina oled see, kes sa oled, teades, et armastus ei saa voolata, kui me teeme seda tingimustega. Meil on niikuinii üks ja sama eesmärk, isegi kui järgime iseenese teed. Elu võib muutuda, kuid meie mitte, me vaid kohandume, – asjaolude ja tingimuste alla. Pea meeles: sellest hetkest peale, kui palju probleeme meil ka poleks, kui palju maske me ka ei kanna, kui palju mitteaktsepteerimisi meil ka üle elada ei tule, – südames on puhas iga inimene. Kontakt iga inimesega on alati võimalik, isegi kui teil on vaja sügavale kaevuda, et jõuda südameni, tuumani. Nüüd sõltub see sinust ja minust: armastuse vibratsiooni taasloomine ja teiste innustamine, et nad seisaksid meie kõrvale. Koos suudame me tervendada seda maailma ja üheskoos suudame teha võimalikuks meie kõigi vabanemise.

LÕPETUSEKS:  AJALOOLINE  KÕNE

Tahaksin selle artikli lõpetada mõttega, mis mulle sel nädalal silma hakkas. See ei saa olla juhuslik, sest on seotud selle kuu teemaga. Kui me räägime vabanemisest, siis on meil tegelikult rikas ajalooline kogemus näidetega isiksustest, kes on meid juhtinud. Võib-olla on kõige väljapaistvamaks Nelson Mandela, inimene, kes leidis oma isikliku vabaduse ja liigutas sellega kogu maailma. Ma lugesin tema inauguratsioonikõnet, mis illustreerib meie ühist sisemist võitlust, ja „sipelgad jooksid” üle mu keha…

„Meie suurim hirm ei seisne mitte selles, et me pole täisväärtuslikud. Meie sügavaim hirm on  näidata end liiga tugevatena. Just meie Valgus, aga mitte me pimedus kohutab meid kõige rohkem. Me küsime endalt: kes ma säärane olen, et olla silmapaistev, suurepärane, andekas ja rabav? Tõepoolest, kes sa oled, et seda mitte olla? Sa oled jumala laps. Maailm ei vaja su alaväärsust ja seda, et pead end tühiseks. Pole midagi meeldivat su ujeduses  ja selles, et surud end alla,  mis paneb teised su ümber samuti tundma end ebakindlalt. Me oleme sündinud selleks, et särada –  nagu seda suurepäraselt teevad lapsed. Me oleme sündinud, et ilmutada jumala au enda sees. Ja see pole mitte ainult mõnede sees meist, vaid kõikide sees. Ja kui me laseme särada oma isiklikul Valgusel, anname  teistele inimestele selle sama võimaluse, ehkki ei teadvustagi seda. Kui me vabaneme omaenda hirmudest, siis ainuüksi meie kohalolek vabastab automaatselt hirmust teised inimesed.”

Nelson Mandela

1994

Südamest südamesse,

JANOSH

Tõlkinud – Mirjam Veski

Comments

Анжела Самоткал
Reply

Благодарю Янош за откровение. Я тоже освобождаю себя. Как созвучно мне то, о чем Вы пишете. Я Есть свет, любовь и радость. Будьте Благословенны. Благодарю за чудесную активацию. Елизавета, огромное спасибо за Ваши переводы

Гуля
Reply

Меня очень тронуло откровение Яноша..Было ощущение что он рассказывал слово в слово о моей жизни, о моих чувствах. Я глубоко признательна за все что Вы делаете.Это невыразимая помощь всем нам,человечеству!!!

Светлана
Reply

Это восхитительный опыт! Янош – Вы чудо и то, что Вы здесь написали абсолютная чистая, простая и такая верная истинная находка. Спасибо, что написали. Я искала этот ответ и нашла здесь) Благодарю)

Илья
Reply

Код Освобождение реально работает, испытано на себе! Потрясающе 🙂 .
Главное регулярно медитировать на него, каждый день.
Спасибо большое Арктурианцам и Яношу с его командой! Спасибо.

Leave a comment

name*

email* (not published)

website