Alustasin seda päeva suure entusiasmiga. Suurepärane tunne – olla iseenda päralt ja töötada arvuti taga. Kirjutan neid ridu Riias (Lätimaa), kuhu mind kutsuti läbi viima ühepäevast seminari. Linn meeldib mulle väga. Siin pole ma veel olnud, ja rahulik õhtune jalutuskäik linnas andis vabaduse ja rahunemise tunde. See energia meeldib mulle ja aitab end laadida. Riia on viimane koht mu Venemaalt alanud turneel. Turnee esimene nädal oli üksainus hotellide, seminarisaalide ja lennujaamade rida. Sõidu tihe plaan mind imestama ei pane – venelased on teadagi suured töönarkomaanid –, see ja uued reisid, kuigi jah, see kord oli hoopis teistsugune kui kõik eelmised. Ma ei tundnud hetkekski mingit survet, sest näis, et kõik läheb loomulikult ja plaani järgi. Kui mul on vaja olla kohal, olen täiest rahulik. Kui ei, tõmbun kõrvale ja toimin nii, nagu pean vajalikuks. Kõik oli meeldiv ja polnud midagi liigset, ehkki see on imelik, kui arvestada tihedat kava..

Inimese seisukohalt ma ütleksin isegi, et see pole normaalne. Olin energias, mis ei olnud sünkroonis sellega, mis mu ümber toimub. Nägin kurbi nägusid, inimesi, kes võitlevad stressi ja ajutiste piirangutega, – kuid see ei riivanud mind. Ei hüpanud ma püsti isegi lennujaamas, kui kuulsin, et mu lennuk on peaaegu ära lennanud, sest mu sees polnud kahtlusevarjugi, et võin lennukile mitte jõuda. Niisugustel hetkedel ma mõtlen: „Võibolla peaksin rohkem töötama? Pühendun ma ikka oma tööle täielikult?” Mõnikord mulle tundub, et olen laisk, ehkki kui te vaataksite mu graafikut, siis see näitab, et teen tööd rohkem kui eales enne.

TEEN MA IKKA PIISAVALT TÖÖD?

Heaks näiteks on see artikliteveerg. Mu alalised lugejad mõistavad mind kohe, sest viimsel ajal ei ole ma artikleid avaldanud Varem tegin seda pidevalt, iga nelja nädala tagant, kuid sellest suvest peale tunnen, et see pole mu jaoks õige. Tundsin teist laadi energiat ega suutnud graafiku järgi inspiratsiooni leida. Septembris istusin arvuti taha kõige paremate soovidega, ent peale mõnda tundi, kui olin püüdnud midagigi kasulikku kirja panna, jätsin selle asja sinnapaika(lasin vabaks). Võib-olla järgmisel kuul. Nii et jätsin selle idee sinnapaika, võib-olla sellepärast, et ei olnud „lainel” või ei olnud aega. Üks mõte ajas mind siis lakkamatult kimbatusse: teen ma ikka piisavalt tööd selle jaoks?

Ja vaat nüüd istun ma siin arvuti taga. Viskan aeg-ajalt pilgu aknast välja ja luban mõtetel rändama minna, kuni tunnen inspiratsiooni ja jätkan kirjutamist. Olin enda jaoks aegsasti ära otsustanud, et ei hakka selle rahutu turnee ajal artiklit kirjutama, kuid äkki tundsin soovi kirjutada. Sõnad lausa voolavad ja see ergutab. Kuidas see võimalik on, et peale kroonilist magamatust ja tihedat graafikut, loenguid ja presentatsioone jätkub mul selleks veel energiat? Pöördun jälle tagasi oma sõnade juurde enne hooaja algust, septembris. Ütlesin oma meeskonnale: „Meil on vaja end kokku võtta ja panna töösse maksimum, sest ees on väga suure koormusega kuud.” Peale ühte kuud ja kümmet seminari ma ei saa aru, miks ma küll nõndaviisi muretsesin. Ma olen ikka veel rivis, tunnen end suurepäraselt, tunnen elust rõõmu.

Hästi. Need olid mu möödunud kuu assotsiatsioonid, mida iseloomustasid kontrastid: intensiivselt töötada, kuid sealjuures pingutamata. Ja see ongi selle kuu teema, sest täna hommikul tuli selginemine – tuli vastus, miks ma kipun end hukka mõistma millegi eest, mis tegelikult annab mulle meeldivad tunded. Miks, mille pärast seostan need kaks seisundit – vabaduse energia ja „laisk olemine”? Need on vanad veendumused, mis tulevad tagasi juhtudel, kui ma pole oma tunnetega kontaktis. Ka mind – nagu paljusid teisi inimesi – kasvatati üles veendumuses, et mitte midagi ei anta lihtsalt niisama. Teil on vaja rängalt tööd teha, midagi ohverdada, tunda valu, midagi loovutada või milleski järele anda. Teised inimesed veenavad teid, et vabaduseni kasvamise protsess käib läbi kannatuse! Ja see on nii sügavale mu sisse juurdunud, et tunnen end peaaegu süüdi, kui miski tuleb ilma vaevata ja pingutamata, justkui poleks ma seda ära teeninud, seda väärt, et kõik tuleb takistusteta ja segamatult. See tähendaks siis, et kui tunneksin end Venemaal nagu tühjaks pigistatud sidrun, siis naudiksin oma jõupingutusi? Aga see pole nii. Ma tunnen end suurepäraselt, olen tasakaalus, justkui ei võiks mind mitte miski häirida.

Ja kuni tänase päevani ma ei mõistnud, miks see nii on. Nüüd aga arvan, et see langeb täielikult kokku protsessiga, mida me praegu läbime. Me liigume soovilt saada sisemine vabadus üle loomulikule „Olemise” seisundile. Ja nagu te juba lugeda võisite, minu jaoks on see pisut harjumatu, eriti kui kohtan inimesi, kes visalt millegi nimel töötavad, mis minu arvates nii palju pingutusi ei nõua. See on veendumus, et on vaja saavutada omamoodi standard või midagi välja teenida. See on puhas illusioon mu meelest – kui minu käest küsiksite.

Ja ma sain sellele suurepäraseid kinnitusi möödunud nädalal. Mingil ajal ma tundsin, et üha enam inimesi mõtleb 2012.a kohta tehtud ettekuulutustele. Minult päritakse selle kohta samuti nii kodus kui välismaal. Niisamuti oli ka Moskvas, paljud tahtsid teada, mis juhtub 21.detsembril. See, kuidas neid küsimusi esitati, näitas, et enamikul inimestest on hirm. Kui suur see hirm on? Inimestes valitseb ebakindlus, mille tagajärjel nad valivad negatiivse lõpu. Ja ma esitan küsimuse „miks?”. Ma tean täpselt, et me läheneme tähelepanuväärsele daatumile – kõige erilisemale ajale meie evolutsioonis, ja kõik koos areneme me kõrgemale teadvusele. Kuid kivistunud veendumus, mis kõik pea peale pöörab, on, et kannatus – see on kasvamine. Meil on ju selle jaoks vaja rängalt tööd teha, ületada valu ja tagasilöögid, muidu võib näida, et me pole Kõrgema Teadvuse väärilised. Ma peaksin paremaks ütelda, et me oleme oma elus juba enam kui küll kannatanud ja nüüd on saabunud aeg lihtsalt OLLA ja „laiselda”.

OLEMISE LOOMULIK SEISUND

Kui mõtlen uuesti Moskva peale, siis naeratan endamisi. Ma tundsin, kuidas inimesed saalis muutusid valvsaks, kui rääkisin 2012.aastast, ehkki jutustasin vaid sellest, et me kõik koos loome selle, mis ilmuma saab. Mõnikord teeb see mind ülemeelikuks ja ma tahan siis teha ulakust. Mõtlesin näiteks, et annan signaali (õige kavatsusega loomulikult). Kujutlesin, et avaldan oma kodulehel järgmise sisuga kuulutuse:

„Janosh’i iga toote ostmisel saate tasuta templi oma piletile. Ärge magage maha, sest templitega pilet kindlustab teile tasuta ülemineku Uude Aega!”

Loomulikult ei teeks ma iialgi midagi säärast reaalses elus, kuid kui te vaatate situatsioone huumoriga, siis on teil kergem neist distantseeruda. Siis ei lange te massihüsteeriasse ja teie tunded jäävad selgeks. Ja ikkagi on 2012.a. kohta tehtud ettekuulutus üheks kõige populaarsemaks teemaks, mis on ka loogiline. Kuid sel pole midagi ühist sellega, kuidas ma tahan inimesi innustada. Oma isiklikust kogemusest lähtuvalt arvan, et areng armastuse ja vabaduse suunas ei sõltu mingist ühest daatumist tulevikus. Iga päev te teete valikuid, iga hetk on teil võimalus liituda oma jõuga. Teil pole imesid vaja. Ime juba on teis, ja ainult teie ise võite selle avastada, kui võtate end täielikult omaks sellisena, nagu te olete.

Neile, kes armastavad filosofeerida ma ütlen, et täiesti õige on ka vastupidine. Me alustame uut tsüklit, aga ma tunnen ka, et meie transformatsiooni kiirust ei ole võimalik ette näha, sest see sõltub paljustki. Fakt on, et me muutume palju tundlikumaks, et meie loomisjõud kasvab, ja et me näeme üha rohkem ja üha rohkem kogemusi läbime. Koos areneme me „Olemise Loomuliku Seisundini”, ja ainus informatsioon, mida me vajame, on informatsioon meist endist. Ja te võite endale esitada väga lihtsad küsimused.

Kus ma asun? Mida ma tahan? Kuidas ma tahan jõuda punktini, kuhu tahan sattuda? Mis mul oma eesmärgi saavutamiseks vaja on? Need küsimused suunavad teid sellele, millele te rajate oma valikud. Samm-sammult te avastate, missugune kavatsus oli õige, missugune mitte. Tegutsed sa vanadest hirmudest, uskumustest, ebakindlusest juhindudes, või sügavast tungist? Võta vastu iga väljakutse, et jõuda Iseendale lähemale, sest sellele seisundile me läheme – vabadusele elada oma südamest lähtudes.

ERINEVUS TEADMISE JA TUNDMISE VAHEL

Ma võiksin pikalt jätkata, kuid teadmise ja tundmise vahel on põhjalik erinevus. Ma võin teile rääkida, et on vaja hakata uskuma endasse, et teie hing hoiab kogu teadmist enese sees, kuid aeg-ajalt annab ainult üks kogemus sulle hoopis rohkem kui tuhat sõna. Võin teiega jagada ühte lugu, mis mind ennast sügavalt puudutas. See on näide sellest, kuivõrd puhas võib olla üks hing. Venemaa-tuuri ajal oli mul ebatavaline jutuajamine naisega, kes tõi mu juurde oma noorema poja. Naine rääkis mulle probleemidest, mis tal on seoses poja haigusega, ja tahtis minult kuulda, mida ta saaks sellega ette võtta. See oli probleem ta jaoks – poja haigus painab teda ega lase tal poja eest hästi hoolitseda.

Ma ei olnud varem väikeste lastega „töötanud”, seepärast vastasin, et mul on seda suisa raske teha, aga ta palus siiski, et vaataksin poisi silmadesse ja võtaksin kontakti ta hingega. Lõpuks ma nõustusin. Ja 10 minuti pärast olin oma hotellitoas tagasi, pisarad silmis. Sõnu kasutamata ütles poiss mulle järgmist:

Poiss: „Sinu hing ütleb mulle, et ma võin terveks saada.”

Mina: „Arvad sa, et suudad seda?”

Poiss: „Jah, kui saabub õige aeg.”

Peale seda, mida olin kuulnud ta emalt, teadsin täpselt, mida ta silmas peab. Ta tahtis, et ema kogeks tingimusteta armastust, enne kui ta teeb otsuse terveneda. Ema peab võtma teda sellisena, nagu ta on, kaasa arvatud ta füüsilised komplikatsioonid. Alles siis teeb ta valiku saada terveks. Mul on endal kaks toredat last, võite siis ette kujutada, kui sügavalt liigutas mind see poiss. Kuid oli veel midagi. Ma tundsin ta hinge jõudu, kui ta rääkis minuga nagu õpetaja. See kinnitas seda, mida ma juba teadsin: meie hinged on siin selleks, et puudutada üksteist. Me peegeldame tõde üksteise jaoks ja aitame üksteisel – meeleldi või vastutahtmist – leida õige tee. Mitte kunagi varem polnud 4-aastane poiss avaldanud mulle seesugust mõju, ja ma tundsin end õnnnelikuna, et ta lubas mul tunda seda kogemust. Sest nagu ma juba ütlesin varem, on olemas vahe teadmise ja tundmise vahel.

Meenutades seda kogemust tekivad mul jälle emotsioonid. Nelja-aastane poiss tunneb, mis asi on tõeline armastus. Me võime vaid imestada, mis meid peatab sellise tunde ees? Miks me oleme sidunud millegi nii imelise nagu tingimusteta armastus, teadmisega? Pole võimalik midagi ära õppida või saavutada, sest ainus asi, mis meil teha tuleb, on olla need, kes me oleme. See on nii vapustav tunne! Niisugune vabadus! Lihtsalt näidata oma armastust – seda pole võimalik õppida, kas pole? Me kõik teame, missugune see tunne on, kuid enamasti me tunneme hirmu. Kuid ärge kartke olla haavatav. Kui keegi ei suuda teid aktsepteerida või tõukab teid ära, ärge omistage sellele nii suurt tähtsust. Äratõukamine tähendab, et teine inimene ei ole veel valmis teie armastust vastu võtma. Ta avaldab veel millelegi vastupanu, mis talle ei näi ohutu, või siis tunneb vastupanu valu tekitanud kogemusest tingitult. Suhtuge säärastesse situatsioonidesse rahulikult ja tundke kaasa neile inimestele, kes veel võitlevad oma tunnetega. Kõik juhtub nende jaoks… õigel ajal.

HINGEDE ÜHINEMINE

Lubage, et jagan nüüd teiega väikest ülevaadet. Enamus inimesi seab fookusesse 21.detsembri, ehkki mina tunnen, et märksa huvitavam oleks pöörduda aega peale seda kuupäeva. Mis iganes minevikus ka ei juhtunud, see oli meile vajalik duaalsuse kogemuse läbielamiseks. See meenutab mulle, kuidas keegi mult küsis: „Kuidas sa seletad kalale, mis asi on vesi? – Sa lihtsalt pane ta kuivale.” Sellest mõttest tulenevalt ei saa olla teist teed peale selle, et oleme teel armastusele ja ühinemisele. Üksinduse tunne on meile tuttav. Kuid nüüd on saabunud aeg pilt lõpetada – elada läbi protsessi teine külg. Teil on vaja kõrvaldada takistus, et luua uuesti oma reaalsus. Tunnistan – see võib olla hirmutav. See, mis näis nii mugav, ei ole tulevikus enam reaalne. Vaat siin võivadki paljud sattuda segadusse. Mu vaimne giid Saie ütles mulle ükskord, et hirm ja valu võivad tugevneda, sest hinge hakkab kiskuma vaakumisse, kehal on aga vaja aega, et sellega kohaneda. Siit siis peavalud, rohkem stressi, füüsilised kaebused ja meeleolu (emotsionaalne) langus. Võrrelge seda kalaga: visake kala vette, ja tal on vaja aega, et kohaneda temperatuuri ja veega. Teie jaoks kehtib sama põhimõte. Uued vibratsioonid saavad alguse ebateadlikul tasandil ja läheb aega, et te suudaksite nendega harjuda. Pealegi on armastus tunne, mis voogab seestpoolt väljapoole. Selles ongi põhjus, miks kõik, mille me väljastpoolt ligi tõmbame või kaasame, saab jälle koheselt tõrjutud. Ise kogen ma seda üha rohkem ja rohkem. Erinevad inimesed kerkivad mu teele, ja enamasti pakuvad midagi, mis nende meelest on mulle vajalik. Tegelikult ei jätku neil endal seda, mille nad mulle projekteerivad. Varem ma aktsepteerisin seda, kuid lõpuks viis see pettumuseni.

Alatasa pani mind imestama, miks see toimub. Ka see on valdkond, milles ma inimestega suheldes „laisklesin”. Näiteks kui keegi teeb mulle ettepaneku ja ma unustan ebateadlikult seda läbi töötada. Hiljem hakkavad pihta kõned või sõnumid, et võtaksin nendega kiiresti ühendust. Ma ei lase end üldse niisugustest asjadest häirida. Pikka aega ma ei mõistnud, millest see, ja mõistsin end tihti hukka. Aga nüüd näen ma seda šablooni. Juba pikka aega mitte mina, vaid minu hing otsustab, seada kontakt sisse või mitte, aga see on võimalik ainult läbi südame. Kui miski pole nii nagu vaja, kui vibratsioonid ei haaku, tekib vastuseis, mis ei lase voolata armastusel. Ja side katkeb automaatselt. Võiks koguni öelda, et me liigume suunas, kus verbaalne eneseväljendus loovutab koha teist laadi kommunikatsioonivormile. Mulle meeldib seda nimetada Hingede ühinemiseks.

Sama asi leiab aset ka vastupidi. Mõnikord kohtan ma inimesi, kellega ei näe tööalast sidet, kuid tänu kellele on mul hinges hea tunne. Nii kohtasin ma Benjamin’i. Nüüd on ta mu parem käsi ja just sellepärast kutsusin ta osalema oma projektis. Algselt ei kuulunud mu kavatsuste hulka hakata temaga koostööd tegema, kuni mõistsin, et see pole üldsegi mitte äritehing, vaid liitumine hinge tasandil. Nüüd reisime koos ja naudime täielikult seda, mida teeme. Omaenda meeskonnas teadvustan ka, et on võimatu töötada koos ilma sügava kontaktita. Meil on vaja tunda koos, muidu me tõukame üksteist eemale. Sama käib mu mänedžeride kohta Venemaal, tõlgi kohta, kes seisab mu kõrval laval, autojuhi kohta, kes sõidutab meid ühest kohast teise, ja isegi naise kohta, kes toob meile kohvi. Kus ma ka ei viibiks, ma kas tunnen armastuse voolamist või ei. Ja mu jaoks ei ole see tähtis mitte sellepärast, et ma tahan, et see nii oleks, vaid sellepärast, et teist teed ei ole.

PEEGEL VÕI ENDASARNANE

See on tähtis saabuva aja perspektiivist lähtuvalt: teadvustada sellise hingede ühinemise tähtsust. See on võimalik siis, kui te lasete lahti kõik, – kõik oma programmid, uskumused, täht-tähelt kõik, mis hoiab teid eemal omaenese tunnetest. Siis võite selgelt näha, kes on valmis teie armastust vastu võtma, kes mitte. Kui te ootamatult panete toime midagi tavatut, kui taganete või lähete konfrontatsioonile, te teate piisavalt, et see tähendab: ei ole südame kontakti, ja teil on vaja seda lihtsalt aktsepteerida. Ma usun, et kõik me oleme üksteisega seotud, kuid ainult meie vibratsioonid määravad, keda me näeme enda ees: peeglit või endasarnast. Lähtudes soovist, mida me üksteisega jagame, lähevad meie soovid üksteisega harmooniasse, ja me loome Ühinemise üksteisega ühinemise läbi.

22.detsembril algab protsess, ja kui te ei lase end väljamõeldud draamast kõrvale kallutada, avastate, et me ei erinegi üksteisest kuigi palju, – nagu see kõrvalt paistab. Igaüks ihkab vabadust ja me võime selle vabaduse üksteisele anda, kui lubame hingel tulla välja valguse kätte. Ja ainult siis hakkame me ühinema ja olema üksteisega rahus. Seepärast ärge avaldage vastupanu sellele, mis juba toimub. Ärge otsige vastuseid sealt, kus neid ei ole. Isegi kui jõuate tuttava lõksuni, ei oma see tähtsust. Iga õppetundi on vaja kasutada selleks, et saada palju lähedasemaks iseendaga – Tõelise Minaga. Autasustage end, kui ületate selle rajajoone ja seisate uue väljakutse ees. Jagage oma unistusi, tervitage tänaval tundmatut inimest, emmake kedagi selle asemel et suruda tal lihtsalt kätt, ja olge järeleandmatu, kui on tarvis kellelegi tõtt öelda, ärge jätke seda hinge ilma võimalusest areneda. Teie olete Eesmineja, nii et veenduge, et jäätegi selleks. Ärge muutuge üksikuks/erakuks, isoleerides end teistest, see ei too kasu kellelegi.

TAGASIARVESTUS NAERATUSEGA

Ma olen absoluutselt kindel, et me suudame luua parema tuleviku. Mu presentatsioonide ajal tekib selline ühtsus ja ma tunnen end siis nagu paradiisis, naudin iga hetke, mil ma laval ei ole, ja loodan innustada teid tundma sedasama vaimustust. Ärge hüljake ise, kui keegi teine hülgab teid, sest see tähendab ei rohkem ega vähem, kui et kaks hinge ei vibreeri ühel ja samal sagedusel. Me näeme inimesi, me kuuleme nende sõnu, kuid miski ei ole tegelikult niisugune, nagu meile näib. Ebateadlikul tasandil toimub palju rohkem, kui me suudame endale ette kujutada. Seepärast suhelge armastuse ja lugupidamisega. Ärge karistage end vigade eest, mida teete. Olemise absoluutne seisund on tunne, millega te peate pikkamisi harjuma.

Aruanne enne 21.detsembrit… või ei, enne 22.detsembrit! Mina olen sel ajal Moskvas. Pole tähtis, missuguse kuupäeva me valime. Pöördemoment saabub siis, kui me ise otsustame, mis momendil see juhtuma peab, teades sealjuures, et armastus on meiega alati. Alustagem tagasiarvestust naeratusega, kuni ülejäänud mõistavad seda, mida meie juba tunneme: pole midagi oodata, sest koos me juba olemegi muutus, millest nii kirglikult unistame. Riiast ma ütlen „ardievas” ja soovin, et veedaksite toredalt aega.

Hing palub südamel näidata teekonnal suunda.

Südamest südamesse,

Janosh