Navigate / search

Kuidas see on – alustada nullist?

Artikli autor: Danila Rudakov, Janosh’i koordinaator Baltimaades, kodulehe „Janosh . Sakraalne Geomeetria kunstis, elus ja inimeses” mitmekeelse versiooni administraator.

Mille tahes loomiseks on vaja indu. Tahan teiega jagada oma kogemust, mis tõi mind momenti, mida nimetatakse „siin ja praegu” ja lubas ellu viia oma kirge.

Kuidas see on – alustada nullist? Olles alati olnud  vaimustuses inimestest, kes on võimelised välja mõtlema ja ellu viima mingit projekti, esitasin endale selle küsimuse. Ühest küljest on need pöörased ja meeletud sõdalased, aga teisest küljest –  hulljulged tegelased, kes järgivad oma sisemist vaistu, kui kõik ümberringi väänavad sõrmi ja ütlevad: „Ebareaalne!”, „Ei tule sul miskit välja!”, „Kas ikka tasub riskida?”

Väljakutsed. Need on teile vajalikud, et ärgates hommikul vaadata peeglisse ja öelda endale: „Sa suutsid selle ära teha!” Väljakutsed on äärmiselt vajalikud selleks, et  seistes  kuristiku serval ja sammudes tundmatusse, tunnetad oma jõudu…

Just tänu väljakutsetele kasvame me suureks, võttes endale vastutuse tulemuse eest – milline iganes see ka poleks.

Koostöös erinevate meeskondadega ühte või teist projekti ellu viies rahuldas mind alati teisejärguline – abilise – roll, oli see siis tehniline abi, suhtlemine massiinformatsioonivahenditega, külastajate ligimeelitamisele suunatud veebilehtede loomine, videoklippide ja bännerite töötlemine, pildistamine üritustel… Aastatega kogunenud kogemus lubas mul kergesti lülituda mis tahes projekti, kus läks vaja minu andeid.

Aasta 2012 sai pöördepunktiks mu saatuses. Draakonit ei rahulda teisejärguline roll, ja selle fakti kindel teadvustamine, et…

sa kas juhid ise oma elu ja siis keerleb su ümber kogu maailm, või juhib elu sind ja siis sörgid sa oma unistuse sabas

muutis kõik mu elus.

Algas kõik isiklikest suhetest. 2011.a. lõpus sai mu kaasaks Naine, kes kehastab endas kõiki kõige paremaid inimkonna imelise poole omadusi. Ja asi ei ole siin  ilus või mingites erilistes „ülitarkustes”, millega Ilzet on piisavalt õnnistatud. Lihtsalt Ta andis mulle arvatavasti esimest korda mu elus võimaluse tunda, et olen Mees. Aga mina nägin esimest korda, mida tähendab naise jaoks olla Mehel/abielus. Vastutus pere eest, meie maikuus sündinud poja eest,  perekonna eelarve eest, elamispinna eest – kõik see tuleb loomulikult suhetes, mis on juba  algselt rajatud ühtsuse, vastastikuse mõistmise ja toetuse vundamendile. Niisugustes liitudes pole midagi jagada, midagi teineteisele tõestada, aga iga hetk on ruumiks Armastuse loomisele enda, kaasinimeste, linna, maa, kogu maailma jaoks.

Harmoonia perekonnas viis harmooniale finantssfääris, millega mul paljude aastate vältel ei olnud just kõige paremad suhted. Nüüd juba mitte mina ei püüdle külluse poole, vaid küllus külastab me kodu pidevalt – me ei jõua veel midagi planeeridagi, kui küllus juba on me majas.

Nooruses kutsusid paljud mind „Meister-Danilaks”  Bažovi tuntud muinasjutu „Kivilill” järgi – mõned lugupidamisest, mõned huumoriga. Kuid ise ma end meistriks mitte kunagi ei pidanud. Pigem selleks samaks Danilaks-õpipoisiks, kes õpib elama sel planeedil, avastades oma loomingulisi võimeid. Kõige tähtsama avastuse tegin ma enda jaoks siis, kui teadvustasin:

meie siin, Maa peal, oleme oma Vaimu tööriistad/ instrumendid – ei rohkem ega vähem. Ja mida kreatiivsem on meie eneseväljendus – suhetes, loomingus, selles, kuidas me elame igat oma päeva, seda kiiremini ja kvaliteetsemalt evolutsioneerub nii meie Vaim kui meie planeet.

Valdkonnaks, kus ma end järjekordselt väljendasin, sai enesetunnetusmäng „Lila-Tšakra”. Kui peale selle pooleaastast omandamist ja praktiseerimist saadeti mulle paber, millel oli kirjas „Mängu meister” õigusega juhendada ja õpetada, ma isegi muigasin… ja veel kuu möödudes viisin neid mänge ise läbi, esinedes mitte niivõrd juhina, kui intuitiivkonsultandina. Suvisel Moskva lähistel toimunud festivalil mängiti neid mänge juba iga päev ja kui kas või korragi mänginud osavõtjate üldarv  lähenes sajale… saabus aeg hoopis tõsisemalt vaadelda oma potentsiaali ja panna end proovile juba mitte enam abilisena, vaid võttes endale esimese viiuli rolli.

Ja niisugune võimalus mulle avaneski juba augustis – tõsise seminari organiseerimises koos  oma partneriga. Ei saa öelda, et kõik möödus sujuvalt, ehkki kõik osavõtjad jäid rahule. Kuid saadud kogemus sundis üle vaatama vaated vastutuse jagamise kohta meeskonnas, volituste delegeerimise tähtsuse kohta projekti efektiivseks elluviimiseks, aga ka omaenese reservide kohta, mis mõnikord vajavad akude laadimist.

Kogu kogemus, mida ma jagan selles artiklis, on unikaalne just minu jaoks. Iga ettevõetud väljakutse tundus esimesel hetkel ebareaalsena…. Kuid ainult selle ajani, kuni polnud tehtud esimest sammu.

Kui otsus on vastu võetud ja eesmärk kindlalt silme ees, ilmub kohe ka energia selle realiseerimiseks, hargneb lahti rida variante ideede elluviimiseks, ilmuvad inimesed, kes on valmis aitama.

Tagasi tulles „Lila Tšakra” juurde – see on suurepärane instrument, lubades eesmärgi seadnult mitte ainult näha ressursse ja takistusi selle saavutamisel, vaid ka transformeerida neid mängu ajal (ärge võtke seda kui reklaami!)… nii et mängude käigus omade ja võõraste eesmärkidega teadvustasin ma tähtsa detaili. Eesmärk peab olema mitte ainult selge ja mõistetav, vaid ka läbi tunnetatud. Just nii lähenesime me abikaasaga järjekordsele väljakutsele, mille kasuks ma otsustasin selle imelise aasta – Uuele Teadvusele Ülemineku Aasta – keskel.

Ma hakkasin seda artiklit kirjutama küsimusest „Kuidas see on – alustada nullist?” Proovige kolida teise linna… ah mis teise linna, teise riiki! Valige vaid paik, kus inimestel  on absoluutselt teine mentaliteet, kus pool elanikkonnast kõneleb keeles, mis pole sealjuures kaugeltki rahvusvaheline, kus on absoluutselt teine energeetika ja finantsilised võimalused. Ja selles imelises nurgakeses maa peal proovige mitte ainult alustada oma asja, vaid nakatada sellega ka seal elavaid inimesi… Ainult ärge mõelge, et ma kirjutan sellest eesmärgiga esitada teile lõpuks küsimus „Nõrk või mitte nõrk?”. Paraku igav mul selles elus ei ole ja ma ei pretendeeri ka julge, meeletu sõdalase rollile, kes muud ei teegi, kui otsib endale väljakutseid, et mitte langeda  depressiooni.

Hulluks on mind aeg-ajalt pidanud paljud, ja koguni mu armas abikaasa püüdis mind ümber veenda ideest kutsuda hollandi kunstnik Janosh – oma ala meister – seminariga Lätimaale, kus teda praktiliselt keegi ei teadnud, kus temast vähe oli kuuldud ja kus pealegi  elavad inimesed, kes seda varem olid tahtnud teha, kuid kuuldes finantsilistest tingimustest, loobusid.

Ja siinkohal tahan nüüd kirjutada ühest põhimõttest, mis mind selles elus väga palju aitab.

Kõige suurem evolutsioon toimub meiega hetkel, kui väljume oma mugavusstoonist.

Olen äraütlemata tänulik inimestele, keda olen kohanud oma elus ja kes oma eeskujuga, mitte populistlike veendumustega, aga just nimelt tegudega näitasid, kuidas see on – sammuda tundmatusse millele iganes vaatamata ja kõigest hoolimata. Võib-olla mõned neist loevad seda artiklit ja koguni jõuavad lugemisega selle kohani… Niisiis ma pöördun teie poole sõnadega ühest mõistujutust:

… Jutustan sellest, mida Te vaevalt teate. Kui mul aeg-ajalt läheb korda… lennata „pilvedetagustesse kaugustesse” või jõuda sinna, kus arvatavasti „pole astunud veel inimese jalg”… ja  kui ma hakkan „rihtima kompassi noolt” ning aeg-ajalt heidan pilgu kõrvale, lootuses silmadega  leida kedagigi samas suunas minejatest,  mul enamasti veab mu otsingutes ja … mu silmad seletavad jalge all jälgi, mille on jätnud keegi, kes on astunud just sedasama rada mööda. Need jäljed…  osutuvad Teie  jälgedeks… Teadke seda…

Nii et – me võime lihtsalt ujuda pärivoolu elus ja mitte keegi ei mõista selle eest kohut… Me võime tegelda armastatud asjaga, elada kogu elu üheainsa inimesega, ehitada maja, sünnitada lapsi, kasvatada lapselapsi ja tagasi vaadates öelda endale, et üleüldiselt läks elu ju korda…

Kuid kui teie elus on olnud kas või üksainuski läbimurre, kui astudes tundmatule territooriumile panete proovile oma jõu, aga ei jätku usku oma enese jõudu/tugevusse, siis uskuge  Kõrgemate Jõudude toetusesse ning jätkake oma isiklikku teekonda, tehes seda, mida veel keegi pole teinud… see silmapilk veenab teid oma enese jõus rohkem kui sajad afirmatsioonid ja kümned tihedalt täiskirjutatud päevikud kavatsuste ja eesmärkidega…

Püstitades 3 kuud enne ürituse algust eesmärgi „Kunstnik Janosh’i seminari edukas organiseerimine ja läbiviimine Lätimaal” lubasin ma endale tunda seisundit, et kõik on juba juhtunud, seminar toimunud, kõik osavõtjad on saanud sügavaima kogemuse ja rahulduse protsessist… See pole lihtne, kuid väga tähtis on süüvida oma südamesse,  jälgides mõtteid, kuid mitte neil pidama jäädes, vaid elada iga oma keharakuga läbi rõõmu! On olemas teooria, et meie alateadvus hakkab niisugustel hetkedel uskuma, et see on tõepoolest nii ja looma selle jaoks võimalusi, et kavandatu saaks ellu viidud. Aga nagu teada,  95 % ajast juhib meie elu alateadvus. On ainult üks AGA. Piiravad veendumused, mis segavad, loovad eesmärgi saavutamisel takistused. Õnneks on olemas instrumendid, mis lubavad neid veendumusi transformeerida… Ja mäng, millest ma eespool jutustasin, on üks säärastest instrumentidest.

Sel momendil mäng näitas: JAA! Eesmärk on saavutatav. Olid selgitatud välja ja transformeeritud takistused, kuid tulemus juba kajastus mängulaual,  järelikult oli tähtis hakata tegema samme. Ja vaat siin tuleb sisse veel üks printsiip, mis minu puhul töötab 100%.

Üks samm korraga

Selle printsiibi mõte on järgmine. Me ei saa näha järgmist sammu, kuni me ei tee esimest, teist, kolmandat… Seda on kerge mõista Krayoni raamatus „Mihcael Thomase teekond” toodud näite varal: kujutame ette, et meil on käes kaart, mis näitab ainult seda kohta, kus me asume praegu. Ja iga järgmine samm avab meile uue koha kaardil, kui oleme teel oma  eesmärgile.

Alles hiljem ilmus sait https://janosh.lv ja kaugeltki kohe ei saanud see mitmekeelseks,  andmaks võimalikult laiadele ringkondadele võimaluse saada teada sakraalsest geomeetriast ja Janosh’i töödest… Ja raske oleks isegi kokku arvestada kulutatud inimtunde saali otsingule, kirjade saatmisele massiinformatsioonivahenditele, videoklippide ettevalmistamisele televisiooni jaoks, tõlgetele läti keelde toodete kirjeldustega jne jne…

Ennekõike moodustus siin, Lätimaal, unikaalne meeskond loomingulistest inimestest, kes igaüks on oma valdkonnas andekas, aga üldiselt ja tervikuna on see elujõuline struktuur, kes on võimeline kaaslooma mistahes projekti mistahes tasemel. Mul polnud isegi vaja midagi öelda, iga mu mõte tabati ära lennult, kiideti heaks, täiendati veel kümnete ideedega, mille mastaapsusest ähvardas mõnikord lihtsalt „katus ära sõita”.

Kaks kuud ürituse ettevalmistamist nullist peale – see on nii vähe kui ka palju. Kõik sõltub ürituse mastaapidest ja muidugi teemast. Resultaat on tähtis, kuid mitte vähem tähtis pole ettevalmistuse protsess ise. Sest just ettevalmistamise etapil moodustub ruum… energiaväli, millesse tõmbuvad ideed, finantsid, inimesed… Meie puhul toimus kõik väga kiiresti. Praktiliselt igal pool anti meile „roheline tuli”. See on muide ka tähtis näitaja, kas liigume ikka õiges suunas… Mõned massiinformatsioonivahendid pakkusid välja idee võtta autorilt intervjuu, keegi tuttavatest saatis oma andmebaasis olevatele inimestele kutse üritusest osa võtta, tuli ettepanek anda välja lätikeelne kalender autori loominguga ja hiljem sai see idee ka teoks … Projekt osutus täiesti edukaks ja kulminatsioonihetkel nägin ma oma silmaga seda sama pilti, mida kolme kuu eest enne üritust tundsin mängus – vaibumatu aplaus saalis, innustus inimeste ja esineja nägudel, vaimustunud tagasiside peale seminari…

Lugupidamisega,

Danila Rudakov

4.11.2012

Comments

Алсу
Reply

Данила, огромное спасибо за Вашу статью! Она вдохновляет ! Я была на семинаре Яноша в Москве в сентябре и жду очередного семинара с нетерпением ; Идет такой прорыв и ясное сознание . что я на правильном пути .За полтора месяца у меня сплошной ПОЗИТИВ!!и перемены к лучшему. Особая благодарность за прекрасный сайт -держит в тонусе.Благодарна Марине Сабуровой , что показала дорогу к Яношу. С уважением и любовью , Алсу.

Наталия
Reply

Благодарю Данила! У меня есть проект который я начинаю с нуля и вот после вчерашней встречи в моем клубе где было всего два человека я с утра ходила в сомнениях и в мысленных спорах открыла комп и первое что я прочитала это твою статью (в последнее время я почти не пользовалась этим сайтом, но сейчас меня сюда повело) мой настрой изменился я вдохновилась! Спасибо за открытость!

Юлия
Reply

Данила, спасибо тебе огромное!!! Твоя информация меня вдохновила и поддержала в начинании моего дело с “нуля”).
Благодарю!

Ирина
Reply

Данила, СПАСИБО!!!!! ЯНОШ – СПАСИБО!!!!!!
ВЫ-МОЛОДЦЫ!!!!
КОСМИЧЕСКИЙ ПОЗИТИВ!!!
ЧИСТОТА!!! КРАСОТА!!!! СОЗНАНИЕ!!!! ЯСНОСТЬ!!!! ЧЕТКОСТЬ!!!
САЙТ ВЕЛИКОЛЕПНЫЙ!!!

Нина
Reply

Благо Дарю Вас, Данила-Мастер за душевную щедрость, с которой Вы делитесь опытом и помогаете нам сотворять Новую Жизнь!
Желаю нам всем легко и радостно претворять в жизнь самые смелые мечты!

Наталья Денисенко
Reply

Спасибо Вам огромное за Вашу любовь и за Ваш труд!!!

Swetlana Fisenko
Reply

благодарю,это то что мне сейчас жизненно необходимо. Прочитала и чувствую крылья за спиной.

Мария
Reply

Благодарю за статью!

Leave a Reply to ЮлияCancel reply

name*

email* (not published)

website