Janosh’i artikkel “Tundlikkus”
Mõned päevad tagasi kohtasin lennujaamas inimest, kes tahtmatult ajendas mind kirjutama seda artiklit. See oli pikka kasvu umbes kolmekümnene mees, brünett, mustade silmadega, tagasihoidlikku värvi ülikonnas. Tõttasin rahvusvahelisele reisile, et läbi viia mõned presentatsioonid ja teel terminaali põrkasin temaga mitu korda kokku. Mees tõmbas selgelt endale mu tähelepanu, kuigi ma ei andnud endale aru, millega nimelt. Selgus, et me mitte ainult ei olnud ühes lennukis, vaid istusime ka ühes reas – tema akna juures, mina ääre pool. Me tervitasime teineteist ja sellega suhtlemine piirduski. Kuid kui ma võiksin aja tagasi pöörata, siis räägiksin temaga tingimata. Nägin tema silmis midagi niisugust, mis mind liigutas – üksindus, mis ei klappinud sellega, millisena ta end välja näitas. Ta oli riietatud nagu täiesti enesekindel inimene, aga hing näis meeleheitlikult igatsevat armastust ja tõelist kontakti. Jälgisin teda lennu ajal ja küsisin endalt, milline küll on tema elu, kes ta on, kust ta on ja millega tegeleb. Paar korda tekkis tahtmine istuda talle lähemale, aga ma ei suutnud leida vestluse alustamiseks õigeid sõnu. Ma tõepoolest tundsin, et võiksin teda aidata, ja võib-olla oleks olnud piisav, kui oleksin talt lihtsalt küsinud, kuidas käsi käib. Kahjuks ei saa ma seda enam kunagi teada, sest jätsin kõik nii nagu oli. Loe edasi…
