Ühel klubi „Solaris” master-klassi üritusel rääkisime me 432 Hz sagedusel loodud muusika tervendavast mõjust. (Klubi „Solaris” asutasime me koos Daniel Rudakoviga.)
Esitasin andmed selle kohta, et standardeid kehtestav organisatsioon ISO kinnitas täitmiseks vana harmoonia – 440 Hz. Sellest standardist peavad kinni pidama muusikariistade tootjad häälestamisel ja autorid muusika loomisel. Muusika, mida me tänapäeval kuuleme raadiost ja televisioonist ning ka enamus audio-salvestisi toodetakse sagedusel – 440 Hz.
Kumma me valime: armastuse või hirmu?
Vana-Kreeka käsikirjades on mainitud: „Muusikaline kasvatus on kõige võimsam relv, sest rütm ja harmoonia tungivad inimhinge kõige varjatumatesse soppidesse.”
Erinevus on kõigest 8 Hz, kuid 432 Hz on tervendav sagedus, 440 Hz aga allasuruv, depressiivne.
Esimene katse muuta massiliselt sagedust tehti 1884.a., kuid G. Verdi ponnistuste tulemusena säilitati siiski endine (432 Hz) harmoonia. Sealtpeale hakati häälestust „la=432 Hz” nimetama „Verdi harmooniaks”. Loe edasi…